Category - Keskkond

Tõnu Ploompuu: Rahvahääletusega kanditakse kinnisvaraarendaja riskid nõmmelaste kahjumiks

Nõmmel on kinnisvaraärisse tõmmatud Sanatooriumi park ja seal asuvad endise tuberkuloosihaigla hooned. Haigla likvideerimise järel müüdi hooned ja ümbritsev metsapark sotsiaalmaana maha.

Nendel hoonetel nähti ümbruskonda arvestades perspektiivi mõne erahaigla arendamiseks või mingi muu sotsiaalobjektina. Kaitsmaks inimese elukeskkonda, oli parkmets võetud looduskaitse alla. Praegu üritab Tallinna linnavalitsus koos aktsiaseltsiga Infortar sisutühja rahvahääletuse abil seda suures osas elamumaaks muuta ja korterelamutega täita.

Kuid juba enne seda, kui Infortar kinnistu 2007. aastal ostis, olid piirkonnas asjad arenenud sootuks äraarvamatus suunas. Alal asunud kõrvalhoonete asemele rajas YIT Ehitus maja, mida serveeriti pansionina, aga aegsasti äriti elamispinnana. Sellest kerkinud skandaal peatas korraks ehitamise, kuid tasapisi liikus asi vanaviisi edasi ja praeguseks elavad ärimaaks eraldatud krundil asuvas hoones inimesed.

Seda kõike vaatamata sellele, et juriidiliselt pole ka praegu tegemist elamuga. Selline karistamatu hämamine ja lähikonnas juba elavate kodanike petmine on muutnud inimesed valvsaks ja rikkunud kunagise haigla krundi ärilise maine. See peaks olema ärimehele hoiatuseks, et sellises kohas on vaja palju täpsemalt arvestada seadustega ja vältida mahhinatsioone.

Kinnisvaraäris on väga tulukas sotsiaalmaa ostmine koos järgneva maakasutuse kategooria muutmisega. See vajab küll järjekindlat mustlasena mangumas käimist, kuid osutub enamasti siiski edukaks. Kohalik omavalitsus on seatud jälgima üldplaneeringuid ja maakasutuse kategooriad, kuid neid võib mõjuvatel põhjustel ka muuta. Viimane kipub aga üldhuvides toimivatel eramaadel kergesti esile pääsema, ja ikka mõne kinnisvaraarendaja mõjuva erahuvina. Värske näide sellest on Hipodroomi ala kasutuseesmärgi muutmise otsus.

Mõnel pool maailmas on maakasutuskategooria muutmine võimalik vaid omavalitsuse või riigi omandisse kuuluval maal, et vältida osavast sõnumisest või tutvusest üksikutele sündida võivaid superkasumeid ja tagada ühtlasi süsteemsem maakasutuse arendamine.

Sotsiaalmaade kantimises pole midagi uut. Näiteks sajandeid Londoni linnale kuulunud parkidest on kõik üht või teist nippi kasutades täis ehitatud ja säilinud on vaid kuninga maadel paiknevad pargid. Tallinnas toimuv sotsiaalmaade ja avalike maade kerge libisemine äri- või elamumaaks on olnud ilmselt üks ettekääne, miks riik pole linnavalitsuse haldusesse andnud linnas asuvaid parkmetsade maid.

Nõmmel on olukord märgatavalt hullem. Siin on lisaks otsustav võõraste valitud võim. Seda nii geograafia kui ka eluviisi mõttes. Nõmmet haldavad linnavalitsusorganid on moodustatud häälte põhjal, mida koguti Tallinna kortermajade elanikelt. On raske uskuda, et need valijad suudaksid tunnetada Nõmme olukorda või mõista võõra piirkonna väärtusi. Sama võib eeldada ka volikogu osas.

Äriplaani ebaõnnestumisest sündinud kahju üritatakse seega Tallinna linnvalitsuse abiga lükata Nõmme kodanike kaela. Uue äriplaaniga halvendatakse oluliselt piirkonna elanike elutingimusi ja ühtlasi ka nende kinnisvara hinda.

Lisandub oluliselt liiklust ja vähendatakse haljasmaad. Uusasukad võivad olla küll rahul, aga senise väärt keskkonna loonud ja selle eest hea seisnud põliselanikud pole seda mitte. Praegusest pargialast läheks lõpuks ligi veerand suurelamute ja nende teenindamise maaks. Suured väärtuslikud elujõulised puud taluvad halvasti nii juurte lõhkumist kui ka suurenevat pinnase tallamist. Formaalselt püüdlikult säilitatud kinnisvaraarenduste väärtuslikud puud hukkuvad aga sageli kiiresti.

Pakutavatest präänikutest üks ehk võimalik lasteaed on kavandatud jällegi täiendava hoonena kõrvalhoone asemele, mitte olemasolevatesse majadesse. Praeguse arengu põhjal näib, et linnavalitsus ei kaitse nõmmekate vara väärtust ja eelistab üksikute läbirändavate suurärimeeste kasumit. Nõmme rohelus ilmselt ei ole sobiv rohelise pealinna ideega.

Oma vastutusest kõrvale hoidmiseks on Tallinna linnavalitsus otsustanud korraldada rahvahääletuse. Pakutav küsimus on aga eksitav, eriti piirkonnast kaugemal, näiteks Männikul või Pääskülas elavatele inimestele. Sõnastus „Kas toetate Sanatooriumi pargis asuvate hoonete rekonstrueerimist täna olemasolevas mahus elamispindadeks, lasteaiaks ning seltsimajaks?” eeldab kolme võrreldavas mahus osa olemasolu. Sisuliselt tähendab see aga elamispindadest ülikonda, millel on ahvatlemiseks kaks meeldivat sotsiaalobjektist nööpi külge õmmeldud.

Lasteaiakohtade ebapiisavuse tingimustes on olukorda vähe tundes lausa mõistusevastane vastata küsitlusel „Ei”. Esitatava küsimuse osav demagoogiline vormistamine annab alati soovitava tulemuse, antud juhul näitab Tallinna linnavalitsust kui kinnisvarafirma teenindajat, mitte kodanikest ja nende elukeskkonnast hoolijat. Eriti mõnitav on sellise otsuse kinnitamine sisutühja küsitlusega nendesamade inimeste maksuraha eest, kelle vastu seda tehakse.

Loomulikult pole keegi vastu ala ja hoonete korrastamisele. Küsitluses puudub valikuvariant, mis muudaks selle sisukamaks. Puudub kolmas valik. Kui piirduda vaid nõukogudeaegse haiglahoone korterelamuks ümberehitamisega ja muinsuskaitsealune vanem haiglahoone ehitada lasteaiaks ning kõrvalhoone ala parkimisplatsiks, võiks pidada arendustegevust rahuldavaks.

Muide, kogu olukorra muudab veelgi ähvardavamaks asjaolu, et lähikonnas asuv Kivimäe saun soovitakse muuta samuti elamuks. Selle kavandamisel on linnavalitsus lubanud ületada Nõmmel kehtestatud koormusnorme.

Artikkel on ilmunud 11.02.2014 Delfis.

Tõnu Ploompuu: Põud ja lumetõrjesool teevad tänavapuudele liiga

Artikkel on ilmunud 14.augustil 2013 veebiväljaandes Delfi.

Veel mullu ilusa ja rohelisena paistnud puu asemel võib järgmisel suvel olla surnud puu. Nii hakkaks rohelise pealinna tiitli taotlemist ehtima pruunid kännud.

Tänavune soe ja põuane suvi kuivatas mulla ning puude kehvemad lehed on kollaseks tõmbunud ja pudenevad. See võimaldab puudel veidigi vähendada selle vähese vee kaotamist. Erinevalt aedadest ja metsast, on tänavate ääres kasvavate puude lehed kollase asemel päris pruuniks tõmbunud. See pole puudel tavaline hädalahendus, see on lumetõrjesoola tappev toime. Puu on lume sulamisel mulda jõudnud soola koos veega sisse imanud ning vesi on ära auranud. Lehtedesse on aga kogunenud sool, mida on lehte hävitaval hulgal.

Lisaks sellele ei suuda tänavate ääres kasvavad puud imada mullast nii palju vett kui metsas kasvavad puud. Põua tõttu on mullas sisalduvas vees soola kontsentratsioon kasvanud ehk mulla kirmevesi on muutunud soolasemaks. Soolasemat vett ei suuda taimed aga nii hästi omastada kui magedat.

Tänavate ääres kasvavate puude niigi kehva olukorda on sel aastal halvendanud peale põua ka talvel ära vedamata jäänud lumi. Kuna märtsis jäi soolane lumi enamuse haljastatud tänavate äärest ära vedamata, jõudis tänavasoola koos sulaveega mulda rohkem kui varasematel aastatel.

Tänavu ootasid tänavate ääres kasvavad puud ahastades kastmist. See oleks muutnud mullas sisalduvat vett magedamaks ja janu kustutamine oleks puudele andnud jõudu, et talveks valmistuda. Kui põuased ilmad jätkuvad, langevad lehed nendelt puudelt juba augustis. See võib aga tähendada, et veel mullu ilusa ja rohelisena paistnud puu asemel on järgmisel suvel surnud puu. Rohelise pealinna nime taotlemist saavad sel juhul ehtima pruunid kännud.

Kuna eelnevad suved on olnud tänavate ääres kasvavate puude jaoks soodsalt märjad, on linna eelarvest kadunud raha soolase lume ära vedamiseks ja puude kastmiseks. Praegu on viimane aeg hakata sellele mõtlema järgmise aasta eelarvet planeerides.

Lagle Parek: kui kaua veel?

Artikkel on avaldatud 30.aprillil 2012 veebiväljaandes Postimees Online.

 

Mullu sügisel seisin esimest korda koos Krista Aruga tulevase ERM­i asukohal. Tundsin sügavat rahulolu ja ülevoolavat rõõmu. Raadi loss oli tore, aga praegu oleks see väikeseks jäänud. Ja kui mõelda, et alles 20 aastat tagasi laiutas siin okupandi sõjaväe lennuväli. Kogu territoorium on nüüd puhastatud sõjaväe reostusest, tiigis on vesi puhas.

Olen kasvanud teadmisega, et ERM on olnud üks meie rahvusluse alustalasid. Vabariigi taastamisel mõisteti seda ja valitsusel oli kindel tahe – ERM tuleb taastada. Raadi tundus kättesaamatu unistusena, lennuvälja saatus ja reostus olid veel selgusetud. Asukoht Vallikraavi korvpalliväljakute kohal ja tollal veel etnograafiamuuseumi lähedal tundus sobiv. Ra Luhse ja Tanel Tuhali projekt oli igati põnev.

Ja nüüd teine projektikonkurss, lennuvälja ettevalmistamine muuseumi rajamiseks… Kui palju unistusi ja lootusi ning tagatipuks ka raha on järjekordselt küsimärgi all. Romantilise inimesena on see lihtsalt hingele valus, praktilise külje pealt aga tahaks teha liitmistehte, mitu kasti raha on juba kulutatud ja jälle räägime uuest projektist. Kas pole tulnud aeg alustada üldrahvalikku korjandust, nagu sajand tagasi eestlased realiseerisid oma tahet?

Viimased kümme aastat on minu ellu toonud uued rõõmud – ja need on muuseumid. Esimene kord, kui mingi uus helin tuli südamesse, oli Maarjamäel ajaloomuuseumi näituse pealkiri «Iseolemise tahe». Kui täpne iseloomustus meie ajaloole ja püüdlustele! Vähemalt läbi minu tunnete. Järgmine avastus oli mulle maanteemuuseum. Kui huvitav, kui omanäoline ja kui hariv. Loen neid kommentaare, et ERM on kaugel, kujutage ette, mitte Tallinnas. Ja mitte isegi Tartu südalinnas! Maanteemuuseum on aga hoopis Varbusel!

Tallinna turismimagnetiks saab kindlasti kohe-kohe avanev Lennusadam – ja mitte ainult välisturistile, vaid jällegi meile. Oleme ju mererahvas.  Olen seda usku, et kõige enam on meie muuseume vaja koolidele, ajaloo mõistmiseks pole paremat õpikut. Iga kord, kui loen mõnd artiklit, kus arvatakse, et ERM on liiga suur ja liiga kallis, hakkab mul kurb. Ei tohi enam edasi lükata, kaks korda oleme juba alustanud. Unistused peavad kord ka täituma. Ilma teadmiseta minevikust pole ka tulevikku.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2