Category - Kultuur

Sirje Kiin: Laulupüha tähendusest

Laulupidu on meie rahvuslik hingepüha. Laulupidu kinnitab meie usku iseendasse iseseisva kultuurrahvana. Laulupeo tähendus on olemuselt sakraalne, see sarnaneb usulise kombetalitusega, millel on oma korduvad rituaalid ja mille eesmärk on viia osalejad katarsiseni. Marju Lauristin kirjutas Sirbis, et eestlased ongi laulupeo usku, vihjates sellele, et muu usu suhtes oleme küll skeptilised, aga laulupidudesse usume nagu üks naine või üks mees: „Laulu- ja tantsupeo uuringust (1) tuli selgesti välja, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et eestlastest pool (täpsemalt 49 protsenti küsitletutest) on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsupeol laulnud või tantsinud.“

Kui me ei saa mingil põhjusel ise laulupeole kohale minna, siis laulame ja elame kaasa teleri või neti vahendusel: minagi seisin oma kodus Madisonis, Lõuna-Dakotas arvutiekraani ees püsti, lauldes südamest kaasa armsaid, lapsepõlvest tuttavaid isamaalaule. Viimati Eestis käies sain osa Tartus toimunud suurejoonelisest meestelaulupeost, mille väge mäletan tänaseni. Koolilapsena laulsin kooris ja neiuna esinesin laulupeoga liidetud tantsupeol rahvatantsijana. Need kogemused jäid mitte ainult mu tundemällu, vaid on aja jooksul muutunud lausa kehaliseks rõõmumäluks, sest suures kooris või veel suuremal tantsuväljakul ühises rütmis liikumine ja laulmine on niivõrd kõikehõlmav eksistentsiaalne kogemus. Sellest ka tänavuse üldlaulupeo nii hingelisele kui ka füüsilisele kontaktile viitav ühisnimetus „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Poeetiline nimi lähtus rahvalaulik Hando Runneli sõna- ja puutetundlikust luuletusest „Puudutuse ime“, mis kinnitas usku, et puudutamine on enese ulatamine teisele, et see on kinkimine, et saaksime õdedeks ja vendadeks.

Tihti viidatakse ajaloolisele tõsiasjale, et laulupidude tava sai alguse vennastekoguduse liikumisest, mis jõudis 18. sajandil Saksamaalt Eestisse hernhuutlaste kaudu, millest omakorda järeldatakse, nagu oleksime üleüldse võtnud kogu selle tava üle sakslastelt, nagu oleks tegemist läbinisti laenatud ehtega, võõraste sulgedega, millega nüüd ennast juba poolteist sajandit ehime. Ei midagi originaalset, pelk sakslaste järele-ahvimine?

Laulupidude ajalugu uurinud folklorist Kristin Kuutma kirjutab netiajakirjas „Mäetagused“: „Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.“ (artikkel „Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana“). Pangem tema sõnu tähele: laulupidu oli küll algselt Saksamaalt üle võetud kultuurilaen, kuid meie ise kujundasime ja kasvatasime sellest välja rahvuslikku eneseteadvust kandva traditsiooni. Kristin Kuutma rõhutab, et Eesti oma vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul oli ja on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos), st et kooslaulmise tava polnud meie esivanematele midagi uhiuut ega enneolematut. 19. sajandil oli küsimus vaid laulmisviisi ja repertuaari muutuses: saksa eeskujul mitmehäälset koorilaulmist soosiv tava üritas küll paar sajandit regilaulu välja tõrjuda, kuid ometi säilis see meie kollektiivses kultuurimälus tänaseni ja elab jõuliselt edasi Veljo Tormise jt kooriloomingus, mida lauldakse rõõmuga ka kaasaegsetel Eesti laulupidudel.
Mäletan üht sulnist suvist hetke koduse Viljandi järve ääres, kus vesi kandis kaugele edasi paadisillal istuvate noorte Viljandi kultuuriakadeemia tudengite spontaanset regilaulu. Regilaulu traditsiooni on laulupidude kõrval jõuliselt taastanud Viljandi pärimusmuusikafestival eesotsas Ando Kivibergiga, tänase Viljandi linnaisaga.

Kirjandusteadlane Pille-Riin Larm kinnitab samuti artiklis „Kirjanduskaanon laulupeo tuules“, et „Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983)“. See tähendab, et rahvuslus kasutab küll ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri (Gellner 1994/95). Ehk teisisõnu öeldes: ei ole see meie laulupidu ühtigi pelk saksa laen, paari sajandi jooksul oleme sellest kujundanud täiesti oma rahvusliku identiteediloome, mis on meile püha ja mida nüüd tulevad imetlusega filmima sajad välismaalased Ameerikast saati, sest Eesti laulupidu on originaalne, ainulaadne.

Teine ajalooline fakt, mida annab hea tahtmise korral vanemaks vaidlustada, on laulupidude traditsiooni algus. Ametlikult loetakse meie tava alguseks 1869. aasta esimest „ülemaalist“ laulupidu Tartus, ehkki selleks taotleti tsaarivõimudelt luba lausa kaks aastat, nii et kui olnuks meie luba ja tegemine, võinuks meie ajalooline ühislaulupidu toimuda juba 1867. Samuti võiks meenutada, et tegelikult toimusid mitme kohaliku koori ühisesinemised l a u l u p ü h a nime all juba 1855 ja 1857 Põlvas, esimene kihelkondlik laulupüha toimus 1863 Ansekülas ja teine 1865 Jõhvis. Ansekülas olnud lauljaid 500, Tartus kuus aastat hiljem 845, nii et küsimus on, kuhu me kokkuleppeliselt laulupüha alguse piiri tõmbame? Eesti riiki polnud tollal olemas, olid tsaaririigi koosseisu vallutet Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Mida vanem, seda ehtsam, arvan ma. Mille poolest on kihelkondlik laulutava kehvem kui nn üle-eestiline, mis tollal oli niikuinii vaid üks mõtteline mõiste.?

Mis ajast sai aga alguse meie ühislauldud regivärss, on küsimuste küsimus? Ajaarvamise algusest?

Artikkel on ilmunud 7.07.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

Sirje Kiin: Tontide eest taganejad või tulehoidjad?

 

25. märtsil, suure märtsiküüditamise 65. aastapäeval, mälestasime kõigis kolmes Balti riigis 95 tuhandet inimest (21 tuhat eestlast, 42 tuhat lätlast, 32 tuhat leedulast), kes küüditati vägivaldselt taparongidega Venemaale, Siberisse. Kaks kolmandikku meist olid naised ja lapsed, tuhanded meist surid loomavagunite õudsel teekonnal nälja ja külma kätte, vaid murdosa tuli aastate pärast Siberist koju tagasi.

Meie ajaloolist traumat ei tee kergemaks ega vähem valusaks teadmine, et nõukogude totalitaarne režiim ei küüditanud mitte ainult meid: ajavahemikus 1920- 1951 sundasustati ning represseeriti N. Liidus kuus miljonit inimest, neist poolteist miljonit hukkus teekonnal. See kohutav ajalooline kuritegu, sh paljude vähemusrahvuste vastu suunatud genotsiid pole Venemaal tänini hukka mõistetud, vaatamata sellele, et see oli kuritegu ka nende endi rahva vastu. See saatuslik viga maksab praegu kätte kogu ilmale.

Tänavu sügisel möödub 70 aastat suurest paadipõgenemislainest Läände, mis omakorda tõstab meie ajaloolisest mälust esile traumaatilisi tundeid. Uuesti agressiivseks kiskjaks muutunud Venemaa välispoliitika äratab meis kõigis vanu hirme: kas tõesti peame 21. sajandil valmistuma uueks suureks sõjaks?

Legendaarne luuletaja ja usundiloolane Uku Masing kirjutas kord ammu, enne Teist ilmasõda prohvetliku luuletuse „Tontide eest taganejate sõdurite laulu“, mis algab nõnda:

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.

Luuletus ilmus kogus „Neemed vihmade lahte“ 1935, ammu enne sõja algust, ammu enne tuhandete eestlaste kodude kaotusi. Minu põlvkonna jaoks laulis selle laulu elavasse kultuurimällu näitleja ja lavastaja Priit Pedajas, kelle muusikalises tõlgenduses kõlas see kui vägev, tugevarütmiline loits: me paneme vastu, me elame, tuleme, tõuseme taas ja taas. Eksitavale pealkirjale vaatamata ei sisenda Masingu laul mitte heitliku allaandmise ideed, vaid vaimset vastupanu: „Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,/ aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos“.

Uku Masingust inspireeritud luuletaja Peep Ilmet kirjutas omakorda laulva revolutsiooni ajal luuleloitsu „Taandujad“ (1990), mille viisistas helilooja Erkki Sven Tüür ning see laul on tänavu suvel suure laulupeo kavas. Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre esitas Postimehes küsimuse, kas tõesti on just selliseid „surveaja rahvalaule“ vaja esitada ja võimendada praegu, mil oleme uue suure ohu olukorras. Ajaloolane võttis paraku liiga sõnasõnalt luuletaja kujundikeelt „Me taandume taandume tuhandeid aastaid/ veel otsata pikk on too taandumistee“, sest luuletus pidas silmas tuhandete aastate tagust rahvaste rändamist. Ajaloolane ei pannud tähele kunstiteose just tugevust sisendavat sõnumit: „ei põlga me väikseid ei kadesta suuri / me pysime visalt tol taandumisteel/ ning tihedaks kamaraks põimib me juuri / yks aegade hämarast pärinev keel“. Nii luuletaja kui helilooja olid sunnitud meedias avalikult kaitsma oma koorilaulu, mis suvisel laulupeol kõlab tuhandete lauljate suust ning saab kinnitama vägevalt meie väga vana rahva sügavaid juuuri ja sisemist tuld.

Luuletaja Peep Ilmet tuletas ajaloolasele muuhulgas meelde, mis on õieti taandumise tähendus: „Juba ühe maailma vanema sõjandust käsitleva raamatu, Sun Zi – Sun Bin «Sõja seadused» järgi pole isegi sõjas taandumine iseenesest hea ega halb. Tähtis on see, mida eluliselt tähtsat sellega kaotatakse, säilitatakse või võidetakse. Läbi kogu me ajaloo on meie kõige elulisemaks vajaduseks olnud ISE SEISVUS.“ Mõtlesin seda lugedes nii Eesti-Vene piirilepingu kui ka Ukrainalt annekteeritud Krimmi peale: kas üks taktitaline taandumine osutub hiljem ajaloos võiduks või kaotuseks?

Küüditamiste ja põgenemiste kogemus on sündmuste traagikale ja suurtele inimkaotustele vaatamata teinud meid siiski sisemiselt tugevamaks ja targemaks rahvaks. Ühelt poolt tunneme paremini iseendid, teame oma psüühilist ja füüsilist vastupanuvõimet piirsituatsioonides, teame, et suudame suurima häda olukorras end kultuurrahvana alal hoida ja üles ehitada nii pikas okupatsiooniöös, nii Krimmi eesti külades kui kaugel välisriikides. Küps ajalooline elukogemus annab meile praegu maailma areenil erilise eksperdi rolli, kelle poole pöördutakse sagedamini just vaimujõu janus ja hüva nõu hädas. Meie presidendi ja diplomaatide sõna maksab kõvemat valuutat kui kunagi varem mitte ainult läänemaailma mõttekodades, vaid ka poliitiliste otsustajate peades. Eesti parima peaministri Mart Laari äsjailmunud raamat 2008. aasta Vene-Gruusia sõja õppetundidest kulub marjaks ära nii NSA kui CIA töölaudadel, kus ikka veel imestatakse, kuidas Krimmis ometi kõik jälle nii kähku ja hullusti sai juhtuda. Meie teadsime, meie hoiatasime, aga meid ei tahetud varem uskuda. Nüüd on maskid langenud, vahepeal äärmiselt hägustatud rindejoon nähtaval ja meile ohtlikult lähedal.

Ajaloo tulipunkt on paraku jälle meie maadel, aga koos oma liitlastega oleme täna siiski tugevamad kui kunagi varem – ja me oskame hoida tuld.

Artikkel on ilmunud 01.04.2014  veebiväljaandes Estonian World Review.

 

Andres Herkel: Valid häbi, saad sõja

Mart Laar, Impeeriumi vastulöök: Vene-Gruusia sõda, august 2008. Toimetanud Hille Saluäär. Kujundanud Mihkel Laar. Read, 2014. 136 lk.

Bukarestis 2008. aasta aprillis NATO tippkohtumisel eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa eestvõttel Gruusia ja Ukraina NATO-liikmesuse tegevuskava riiulilepaneku kibedad viljad mõjuvad tänini.

Kui kuulsin, et Mart Laari raamat Vene-Gruusia sõjast on ilmumas, tuli kõigepealt silme ette kopsakas köide – nagu Laari ajalooraamatud enamasti on olnud. Või siis Ronald Asmuse samal teemal kirjutatud „Väike sõda, mis raputas maailma” (2010). Aga ei, Laar on seekord olnud lakooniline, piirdunud väikses formaadis, kuid hoogsa lugemisvaraga.

Varalahkunud Asmuse teosest ei saa siin kuidagi mööda minna. Seda adub autor isegi, pidades vajalikuks kohe algul selgitada, mille poolest tema rakurss üldse Asmuse omast erineb. Laar toob esile venekeelsete allikate kasutamise ning lihtsate inimeste lood, mis puuduvad Asmuse suure poliitika vaatevinklist kirjutatud raamatus. Sellegipoolest leiame sarnasusi nii teoste ülesehituses kui ka üksikute, ikkagi poliitikuid puudutavate episoodide kirjeldamises.

Laari eelisena jääb võrdluses sõelale puhtsõjanduslik pool, mis päev-päevalt läbi võetakse. Muus osas jääb üle kiita kompaktsust ning värvikaid, hästi talletatud detaile. Kes teakski kunagi Eesti vabadusvõitlejate mälestusi kogunud Laarist paremini, milline tähtsus on asjaosaliste vahetutel kirjeldustel. Seekord on aga tema allikateks Gruusia nende päevade tippjuhtkond, alates president Saakašvilist ning lõpetades ministrite ja armeejuhtkonna tegelastega.

Autori kogutud materjalile tugineb ka mitmesuguste poliitringkondades ringlevate lugude kinnitamine või kinnitamata jätmine. Nii jätab Laar kinnitamata laialt levinud arvamuse, et kon­fliktini viinud kättemaksusuhte taga oli suure ja maskuliinse Gruusia presidendi varemalt Venemaa presidendile antud hüüdnimi Lilliputin. Saakašvili ise lükkab selle ümber ja jäägu see nii, sest vastupidist kinnitavat allikat autor esile ei too.

Küll aga on kirjas hulk muid juhtumeid, mis võivad mõjuda kui legendid, ent juhtusid tegelikult. Üks selline episood on Ühendriikide riigisekretärile Hillary Clintonile ja senaator John McCainile sõja eelõhtul korraldatud lend Lõuna-Osseetia kontrolljoonele ameeriklaste kingitud Georgia helikopteril. Muu hulgas testiti, kas lennuvahendi ilmumisele vastatakse tulistamisega. Vastati küll! Kunagisele Vietnami sõja piloodile McCainile olevat seiklus hullupööra meeldinud, riigisekretär Hillary aga „kiljunud ja hoidnud vaid McCaini kaela ümber kinni”. Mägilased kinkinud McCainile vapruse eest mõõga.

Sõjanduslikult toob Laar esile hulga üksikasju, mis puuduvad nii Asmusel kui ka Šveitsi diplomaadi Heidi Tagliavini mahukas aruandes (http://www.ceiig.ch/Report.html). Euroopa Liidu tellitud Tagliavini aruanne kujunes rahvusvahelisel areenil paljude tõlgenduste, tõeotsingute ja tihti ka demagoogia allikaks. Igal juhul levis selle kaudu taas versioon, et sõda pääses valla, kui Gruusia väed hakkasid 8. augusti öösel Tshinvalit pommitama. See on siiani Gruusia mainekujunduslik komistuskivi, mida venelased kõigil võimalikel ja võimatutel juhtudel kajana kordavad.

Asjaolu, et venelaste ja osseetide levitatud jutt kahest tuhandest hukkunust kahanes peagi 133-le ning etniline puhastus grusiinide külades Lõuna-Osseetias oli palju suuremõõtmelisem, taandus propagandasõja käigus mõnigi kord lihtsa küsimuse ees, kes alustas. Ka kogu konflikti eellugu ning asjaolu, et sõjategevus käis eranditult ja ainult Gruusia riigi territooriumil, vajus mõnigi kord teisejärguliseks taustainfoks, kui kellelegi oli mugavam või otstarbekam tõsta esile versioon, et sõda alustas „poolhull Saakašvili”.

Laar kirjutab mõistagi Gruusiale kaasa elades, kuid valgustab läbi ka kopsaka vigade registri – neid Sakharthvelo temperamentsemad pojad noil augustipäevil tõesti tegid. Kui Gruusia väed tungisid Lõuna-Osseetiasse, oli algne kava tõkestada Vene vägede sissetung läbi Roki tunneli. See olnuks halvas olukorras veel üsna mõistlik ja selgepiiriline operatsioon. Isetegevuse korras moondus kava tunneli kotisuu kinni panna hoopis sihipäratumaks Lõuna-Osseetia hõivamiseks ning põhiseadusliku korra taastamiseks. Samuti võis inimõigusorganisatsioonide poolt linnalahinguis keelustatud Gradi kasutamine Tshinvalis anda Georgiale hetkeks sõjalise efekti, kuid mainekahju oli korvamatu.

Kibe tõde, kuid nood ja mitmed teised õppetunnid on praktilise sisuga igale Venemaa naabruses paiknevale riigile. Ehkki viis ja pool aastat pärast Vene-Gruusia sõda ilmununa on Laari raamat pigem hilinenud, asetub ta praeguste Krimmi ning Vene-Ukraina sündmuste taustal hoopis aktuaalsemasse ohukonteksti. Kahjuks pole Lääs Vene-Gruusia sõjast peaaegu midagi õppinud ning Venemaa on teinud järelduse, et otsustavaid samme tema vallutustegevuse peatamiseks ei astuta.

Teisisõnu, nagu Laar Churchilli tsiteerides sedastab, on olukordi, kus valikus sõja ja häbi vahel valitakse häbi, aga lõpuks saadakse ikkagi sõda. Churchilli järgi tekitas Lääs endale sellise olukorra Müncheni kokkulepetega 1938. aastal. Laari järgi kordus sama siis, kui augustisõja eel ignoreeriti kõiki märke Venemaa võimalikust agressioonist Gruusia vastu ega võetud midagi ette. Eriti suure tähendusega oli NATO tippkohtumine Bukarestis 2008. aasta aprillis. Seal pandi eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa eestvõttel Gruusia ja Ukraina NATO-liikmesuse tegevuskava riiulile ning tolle otsuse kibedad viljad mõjuvad tänini.

Kui Rootsi välisminister Carl Bildt tõi Vene-Gruusia sõja päevil jõuliselt esile paralleeli Putini Venemaa ja Hitleri Saksamaa vahel, siis pidasid paljud seda ikka veel äärmuslikuks ja ebadiplomaatiliseks liialduseks. Praegu pole enam võimalik selle paralleeli ees silmi sulgeda. Kõik Lääne poliitika tippotsustajad tunnevad ajalugu – võib-olla mitte sel määral nagu ajaloolane Laar, aga tunnevad ikka. Kummati valitseb sel taustal hämmastav võimetus ajaloost ja isegi oma varasematest vigadest õppust võtta.

Üks vihjeline ajalooparalleel sisaldub raamatus veel. Peatükk, kus on käsitletud vahetult sõja puhkemisele eelnenud sündmusi, kannab pealkirja „Augusti­kahurid”. Sama pealkiri on Barbara Tuchmani Pulitzeri auhinna pälvinud teosel – „The Guns of August”). See 2006. aastal ka eesti keeles ilmunud raamat avab mitmed Esimese maailmasõja puhkemiseni viinud poliitilised valearvestused. Väidetavalt meeldis see iseäranis president John Kennedyle ja 1962. aastal ilmunu aitas sedasi kaasa ka tollase Kuuba kriisi lahendamisele.

Raamatuid, millel võiks säärane mõju olla, on kindlasti rohkem ja Laari osutus „Augustikahuritele” on mõistagi sihipärane. Puudus on õppimisvõimega poliitilistest liidritest. Vene-Ukraina kriisi ajal pole ilmutatud sedagi otsustavust, millega Prantsusmaa president ja Euroopa Liidu eesistuja Nicolas Sarkozy augustisõjas vaherahu sõlmimisele kaasa aitas.

Artikkel on ilmunud 21.03.2014 ajalehes Sirp.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 8
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4