Category - Pere

Sirje Kiin: kooselu ja/või abielu?

Eestis kütab kirgi üles mais valitsuse toetuse saanud kooseluseaduse eelnõu, mille algatasid 40 riigikogu saadikut. Uus seadus tahab anda võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid vajavad siiski kooselu õiguslikke tagatisi.

Eelnõu eesmärk on kaitsta mitteabielulises kooselus elavaid isikuid. Kooselulepingu saavad sõlmida kaks täisealist ja teovõimelist füüsilist isikut – olenemata soost. Vähemalt ühe isiku elukoht peab olema Eestis. Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.

Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.

Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.

Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.

Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks Austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.

Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.

Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43% vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40% arvas, et see on inimese vaba valik. 28% arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46% oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51%, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.

Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.

Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.

Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas – värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibivargument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.

Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.

Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?“ Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?

Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.

Artikkel on ilmunud 25.06.2014 ERR portaalis.

Margus Sardis: Inimese sünd

Inimene sünnib kaks korda – esmalt emaihust irdununa, seejärel annaalidesse registreerituna. Siit alates algab kaksikelu, mille üks avaldumisviis on inimese tegelik olelus, teine aga fiktiivne tähelend paberil. Võib eksisteerida surnud hingena terve igaviku vaid paberi mustvalgel tasapinnal, kuid võib elada oma üürikese elu ka paberi süütust üldse rikkumata. Viimasel juhul on inimene pealtnäha nagu iga teinegi, kuid kuna puudu on tema elu fiktiivne paralleelkulg dokumentaalses maailmas, ei ole teda riigi kui tolle ilma suverääni jaoks olemas.

Olles samaaegselt olemas nii tegelikult kui ka ametlikult, nagu suur osa meist on, ei pruugi nende kahe maailma traageldused silmagi torgata. Ometigi võib ka kõige karastunum inimhing saada haava hinge vingerpussist, mis on jäänud kultuurikihi alla vedelema juba aastakümnete tagusest ajast. 1970–1995 ehk veerand sajandit kehtis Eestis Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mille toime avaldub veel tänapäevalgi. Selle koodeksi § 124 lõikes 4 kohaselt võis lapsendamise saladuse hoidmise eesmärgil lapsendaja palvel muuta lapse sünnikuupäeva kuni kolme kuu võrra.

Kui oletada, et selle koodeksi 25-aastase kehtivusaja jooksul lapsendati 2500–3000 last ja et 75% lapsendajatest muutsid laste sünnikuupäeva, võiks meil olla umbes 2000 isikut, kelle sünnidaatum paberil ei kajasta tema tegelikku sünnihetke. Osa neist seda ei teagi, osa teab, aga on sellega rahul, osa ei ole sellega küll rahul, aga peavad leppima. Miks leppima, küsite. Sellepärast, et meil puudub õiguslik alus taastada lapsendatu tegelikud sünniandmed.

Perekonnaseisutoimingute seaduse § 12 tähenduses saab perekonnaseisuasutus parandada perekonnaseisuandmetes kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta andmete sisu. Perekonnaseisuandmeid parandatakse ka juhul, kui andmete ebaõigsus on tingitud kande aluseks olevas dokumendis esinenud veast ning dokument on parandatud. Kuna sünnikuupäevi on muudetud vastavuses muutmise ajal kehtinud seadusega ja viga ei eksisteeri, on riigi jaoks tegemist õigete andmetega. Seega tuleb tõdeda, et kui paberi on kirjutanud kirjaoskaja, hakkab ta vääramatult elama oma elu ning inimesega seonduvad tegelikud faktid redutseeruvad personaalmütoloogilisteks kujutelmadeks.

Sünd peaks olema faktilises mõttes lihtne ja ainukordne – inimene sünnib täpselt sel ajahetkel, mil ta sünnib. Ometigi tuleb tõdeda Oscar Wilde’i sõnadega: «Puhas ja lihtne tõde on harva puhas ja mitte kunagi lihtne.» Kui isiku sünniaeg on dokumentaalselt tõendatud, siis miks pole tal võimalik seda tõde ametlikult taastada, kui vahepeal mis tahes põhjusel on sünnitunnistusse kantud vale sünniaeg? Vastates ei oma tähtsust, miks inimene seda soovib – põhjused võivad olla erinevad alates identiteedi terviklikkusest ja lõpetades pensioniea saabumisega kolm kuud hiljem.

Karja on ammustest aegadest nummerdatud, ega inimkarigi selle poolest erine. Praegu saab iga inimene isikukoodiga külge märgi, mis on sama eemaldamatu, nagu veise nahale põletatud märgistus. See osutab ilmselgelt kafkalikule paratamatusele, mis ühel hetkel võib üsna ootamatult tabada meid kõiki. Mitte et meil kõigil oleks sünniajaga mingi probleem, vaid et sinna-tänna lendav, dokumendiks saav lehekene võib saada tõekandjaks, mille üle meil oma tahtega enam võimu ei pruugi olla. Mis iganes olukorras. Churchill ütles kunagi, et aeg-ajalt komistavad inimesed tõe otsa, kuid kiirustavad ruttu edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Kas meie fiktiiv-regulatiivne tõsielu sellist käitumismustrit mitte ei tekitagi?

Et mitte lõpetada küsimärgiga, teen ettepaneku, et siseministeerium kirjeldatud olukorda analüüsiks ja selle lahendaks, nt seadusandlikku lünka asjakohase regulatsiooniga täites.

Artikkel on ilmunud 7.10.2013 veebiväljaandes Postimehe arvamusportaal.

Imre Mürk: eutanaasia seadustamine pole lahendus, vaid pea liiva alla peitmine

Artikkel on ilmunud 7.mail 2013 veebilehel Postimees arvamusportaal

Pean Rait Maruste kui poliitiku sõnavõttu libastumiseks, kuna poliitilised organisatsioonid peaksid eutanaasia laadsetes, ühiskonda fundamentaalselt puudutavates küsimuses (erinevalt kirjanikest, kes võivad endale lubada omi fantaasiaid), mitte kohe oma isiklikke arvamusi nn arvamusliidritena esitlema vaid püüdma kaugemale tulevikku ja sügavamale ühiskonnas toimuvatesse protsessidesse sisse vaadata.

Nõnda on ka meil (Vaba Isamaaline Kodanik)  keeruline  eutanaasia teemal seisukoht võtta enne, kui me pole laiema ringi kodanike, vabaühenduste jt sellel teemal arutlenud. Iseenesest tuleneb sõna euthanasia kreekast ja tähistab kerget ning rõõmsat surma. Juriidilise, sanktsioneeritud halastussurma tähendus omistati sellel sõnale alles 19. sajandil.

Kui mõelda eutanaasia võimaldamise tagajärgedele siis kinnitab eutanaasia seaduseraamidesse valamine tänaste juhtpoliitikute jätkuvalt «pea liiva alla peitmist» fakti ees, et Eesti on kiirelt vananev ühiskond, peagi jõuab vanemaealiste osakaal Eestis 30 protsendini ja see toob endaga kaasa probleeme, millega varasemad põlvkonnad pole pidanud tegelema. Tänased võimuerakonnad pole poliitiliselt vananeva ühiskonna  problemaatikat siiani valguse kätte tõstnud. Inimeste irdumine perekonnast, sugulastest ning sõpradest oma elukaare lõpul, üksildussurmad, võõrandumine sotsiaalsest suhtlusest, toimetulek füüsilise nõrkuse korral jms ei ole ainult selle inimese enese probleem, see on ka kogukonna asi ja vastutus.

Eestis tuleb teadvustada, et – tagada vanemaealistele väärikas suremine – on Eesti ühiskonna au asi; ühiskonna kodurahu ja tasakaalukuse küsimus. Hirm vääritu suremise ees ja seda võimendavad seadused nagu eutanaasia seadustmine ainult võimendab  ebastabiilsust ja hirme, mis omakorda lagundavad tervet ja tasakaalukat elutunnet ning elurõõmu. See omakorda võimendab Eesti rahva vananemist ja hääbumist.

Poliitiliseks sihiks peaks kõigepealt siiski olema – toetada kõikvõimalikke lahendusi, mis looks eeldusi väärikalt suremiseks ja maandaks ühiskonna hirmutunnet vääritu ja üksildase suremise ees. Esimeseks võimaluseks on otsida lahendusi perekonda rohkem esiletõstva ja väärtustava poliitika tegemiseks. Alles seejärel kui kõik pingutused on tehtud ja miski muu ei aita, saaks ehk kaaluda eutanaasia seadustamise teed.

 

  • Praegune leht 1, lehti kokku 3
  • 1
  • 2
  • 3