Category - Vaartused

Sirje Kiin: Laulupüha tähendusest

Laulupidu on meie rahvuslik hingepüha. Laulupidu kinnitab meie usku iseendasse iseseisva kultuurrahvana. Laulupeo tähendus on olemuselt sakraalne, see sarnaneb usulise kombetalitusega, millel on oma korduvad rituaalid ja mille eesmärk on viia osalejad katarsiseni. Marju Lauristin kirjutas Sirbis, et eestlased ongi laulupeo usku, vihjates sellele, et muu usu suhtes oleme küll skeptilised, aga laulupidudesse usume nagu üks naine või üks mees: „Laulu- ja tantsupeo uuringust (1) tuli selgesti välja, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et eestlastest pool (täpsemalt 49 protsenti küsitletutest) on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsupeol laulnud või tantsinud.“

Kui me ei saa mingil põhjusel ise laulupeole kohale minna, siis laulame ja elame kaasa teleri või neti vahendusel: minagi seisin oma kodus Madisonis, Lõuna-Dakotas arvutiekraani ees püsti, lauldes südamest kaasa armsaid, lapsepõlvest tuttavaid isamaalaule. Viimati Eestis käies sain osa Tartus toimunud suurejoonelisest meestelaulupeost, mille väge mäletan tänaseni. Koolilapsena laulsin kooris ja neiuna esinesin laulupeoga liidetud tantsupeol rahvatantsijana. Need kogemused jäid mitte ainult mu tundemällu, vaid on aja jooksul muutunud lausa kehaliseks rõõmumäluks, sest suures kooris või veel suuremal tantsuväljakul ühises rütmis liikumine ja laulmine on niivõrd kõikehõlmav eksistentsiaalne kogemus. Sellest ka tänavuse üldlaulupeo nii hingelisele kui ka füüsilisele kontaktile viitav ühisnimetus „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Poeetiline nimi lähtus rahvalaulik Hando Runneli sõna- ja puutetundlikust luuletusest „Puudutuse ime“, mis kinnitas usku, et puudutamine on enese ulatamine teisele, et see on kinkimine, et saaksime õdedeks ja vendadeks.

Tihti viidatakse ajaloolisele tõsiasjale, et laulupidude tava sai alguse vennastekoguduse liikumisest, mis jõudis 18. sajandil Saksamaalt Eestisse hernhuutlaste kaudu, millest omakorda järeldatakse, nagu oleksime üleüldse võtnud kogu selle tava üle sakslastelt, nagu oleks tegemist läbinisti laenatud ehtega, võõraste sulgedega, millega nüüd ennast juba poolteist sajandit ehime. Ei midagi originaalset, pelk sakslaste järele-ahvimine?

Laulupidude ajalugu uurinud folklorist Kristin Kuutma kirjutab netiajakirjas „Mäetagused“: „Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.“ (artikkel „Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana“). Pangem tema sõnu tähele: laulupidu oli küll algselt Saksamaalt üle võetud kultuurilaen, kuid meie ise kujundasime ja kasvatasime sellest välja rahvuslikku eneseteadvust kandva traditsiooni. Kristin Kuutma rõhutab, et Eesti oma vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul oli ja on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos), st et kooslaulmise tava polnud meie esivanematele midagi uhiuut ega enneolematut. 19. sajandil oli küsimus vaid laulmisviisi ja repertuaari muutuses: saksa eeskujul mitmehäälset koorilaulmist soosiv tava üritas küll paar sajandit regilaulu välja tõrjuda, kuid ometi säilis see meie kollektiivses kultuurimälus tänaseni ja elab jõuliselt edasi Veljo Tormise jt kooriloomingus, mida lauldakse rõõmuga ka kaasaegsetel Eesti laulupidudel.
Mäletan üht sulnist suvist hetke koduse Viljandi järve ääres, kus vesi kandis kaugele edasi paadisillal istuvate noorte Viljandi kultuuriakadeemia tudengite spontaanset regilaulu. Regilaulu traditsiooni on laulupidude kõrval jõuliselt taastanud Viljandi pärimusmuusikafestival eesotsas Ando Kivibergiga, tänase Viljandi linnaisaga.

Kirjandusteadlane Pille-Riin Larm kinnitab samuti artiklis „Kirjanduskaanon laulupeo tuules“, et „Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983)“. See tähendab, et rahvuslus kasutab küll ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri (Gellner 1994/95). Ehk teisisõnu öeldes: ei ole see meie laulupidu ühtigi pelk saksa laen, paari sajandi jooksul oleme sellest kujundanud täiesti oma rahvusliku identiteediloome, mis on meile püha ja mida nüüd tulevad imetlusega filmima sajad välismaalased Ameerikast saati, sest Eesti laulupidu on originaalne, ainulaadne.

Teine ajalooline fakt, mida annab hea tahtmise korral vanemaks vaidlustada, on laulupidude traditsiooni algus. Ametlikult loetakse meie tava alguseks 1869. aasta esimest „ülemaalist“ laulupidu Tartus, ehkki selleks taotleti tsaarivõimudelt luba lausa kaks aastat, nii et kui olnuks meie luba ja tegemine, võinuks meie ajalooline ühislaulupidu toimuda juba 1867. Samuti võiks meenutada, et tegelikult toimusid mitme kohaliku koori ühisesinemised l a u l u p ü h a nime all juba 1855 ja 1857 Põlvas, esimene kihelkondlik laulupüha toimus 1863 Ansekülas ja teine 1865 Jõhvis. Ansekülas olnud lauljaid 500, Tartus kuus aastat hiljem 845, nii et küsimus on, kuhu me kokkuleppeliselt laulupüha alguse piiri tõmbame? Eesti riiki polnud tollal olemas, olid tsaaririigi koosseisu vallutet Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Mida vanem, seda ehtsam, arvan ma. Mille poolest on kihelkondlik laulutava kehvem kui nn üle-eestiline, mis tollal oli niikuinii vaid üks mõtteline mõiste.?

Mis ajast sai aga alguse meie ühislauldud regivärss, on küsimuste küsimus? Ajaarvamise algusest?

Artikkel on ilmunud 7.07.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

Sirje Kiin: kooselu ja/või abielu?

Eestis kütab kirgi üles mais valitsuse toetuse saanud kooseluseaduse eelnõu, mille algatasid 40 riigikogu saadikut. Uus seadus tahab anda võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid vajavad siiski kooselu õiguslikke tagatisi.

Eelnõu eesmärk on kaitsta mitteabielulises kooselus elavaid isikuid. Kooselulepingu saavad sõlmida kaks täisealist ja teovõimelist füüsilist isikut – olenemata soost. Vähemalt ühe isiku elukoht peab olema Eestis. Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.

Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.

Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.

Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.

Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks Austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.

Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.

Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43% vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40% arvas, et see on inimese vaba valik. 28% arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46% oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51%, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.

Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.

Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.

Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas – värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibivargument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.

Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.

Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?“ Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?

Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.

Artikkel on ilmunud 25.06.2014 ERR portaalis.

JÜRI SAAR: unenäomaailma lõpp

Mis muutus maailmas, kui Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi? Kas tähendab see senise julgeolekukorralduse, -arhitektuuri kokkukukkumist, et taas hakkas kehtima tugevama õigus, nagu mõned autorid on kinnitanud? Julgen väita, et midagi sellist pole juhtunud. Maailm on endine. Venemaa ei suuda üksinda muuta maailma endale sobivas suunas.

Praegusel Venemaal puudub nii majanduslik, sõjaline kui ka ideoloogiline potentsiaal maailma ajaloo kulu otsustavaks mõjutamiseks. Kuid segadust ja peavalu tekitada muidugi püütakse ja suudetakse.

Lääne reageerimine Venemaale näitas, et lääs ei saa Venemaa juhtidest aru ja viimased enam kui kümme aastat on hellitatud asjatuid lootusi Venemaa kui strateegilise partneri suhtes. Sinisilmne katse võtta elitaarsesse seltskonda niisugune uusliige kukkus läbi. Olukorra mõistmiseks tasub minna tagasi 1980. aastate lõppu, 1990. aastate algusse, külma sõja lõppemise ja Nõukogude Liidu lagunemise aega. Vedru oli järjekordselt kokkusurutud olekus, pinge all ja ootas võimalust sirgu löömiseks.Nõukogude Liit lagunes paljuski seetõttu, et enamik selle maa elanikest niisugust riiki enam ei tahtnud. Nomenklatuur oli väsinud olemast viletsamal järjel kui lääne keskklass, rahvast masendas arengu üldine seiskumine, perspektiivi puudumine, vaesus ja viletsus. Taheti midagi muud nii lihtinimeste kui ka valitsejate poolt vaadatuna, sest elu vangilaagris oli kõiki ära tüüdanud.

Lääs tegi valgustatud valitsejale Mihhail Gorbatšovile pakkumise: «Me õpetame teile sedasama, mida oleme ise teinud.» Demokraatia, turumajandus, kodanikuvabadused olid märksõnad, mille kaudu Venemaa pidi tulema tagasi maailma nn presiidiumi laua taha. Pakkumine võeti vastu, kuid bolševikud ei osanud adekvaatselt hinnata vajaliku ideoloogilise pöörde sügavust, et ümber oleks tulnud teha mitte ainult pealisehitus, vaid kogu baas.

Putini ajal süüdistatakse lootuste petmises oligarhe, kes koos välismaalastega «emakest Venemaad» paljaks üritasid riisuda. Lisaks ahned välismaalased, Harvardi diplomiga libekeeled, kes olevat katsunud oma külmade sõrmedega venelaste tundlikke piirkondi. Niisugune seletus meeldib paljudele, sest kõiki võrdsustav ja vaenlasi otsiv ebaadekvaatne retoorika ruulib endiselt.

Tegelik küsimus pole oligarhides, kellest praegune Vene võim on üritanud teha vastutajaid ning kes kujutasid endast vaid «lömitava aadli» ehk vene traditsioonis bojaaride uusversiooni. Oligarhide niiviisi esile toomine on salakaval patuoina loomine, mis sarnaneb omaaegse kulakute, külakurnajate nuhtlemisega. Iga vähegi edukamat ärimeest võib kujutada väiksemat sorti oligarhina, keda ahnuse ja omakasu eest vajadusel karistada saab.

Nn oligarhid olid/on haavatavad hoopis seetõttu, et neil puudub jätkuvalt seaduslik omand, mis lääneliku arusaama järgi moodustab lahutamatu osa vabast inimesest. See on Venemaal nii tavaline, et koos vabadusega tekkis omavoli ja kontrollimatu riigivargus, korruptsioon ja seejärel taas vajadus segadus ära lõpetada. Kuid tõelise omanike kihi tekitamisest pole Venemaa valitsejad siiani huvitatud olnud.

Boriss Jeltsini perioodi lõpp ja Vladimir Putini perioodi algus tähendas suurt pööret Venemaa arengus, sest võimule tulid uued korraloojad ja riiklikud «katusepakkujad». Ajaloost on teada, et opritšnikud tekkisid Venemaal koos tsentraliseeritud riigiga. Tugeva mõjukuse omandasid nad Ivan IV ajal 16. sajandil, neist sai tõhus vahend julma isevalitseja käes. Traditsioon elas aastasadu edasi ja saavutas omamoodi maksimumtaseme Nõukogude Liidus, kus KGB oli kommunistliku partei «kilp ja mõõk, relvastatud väesalk».

Organite põhiolemus ei muutunud, see oli vägivallavõimekas jõustruktuur valitsejate, ideoloogide käes. Nõukogude riigi võimuvõitlusest moodustas seetõttu suure ja permanentse probleemi küsimus, kellel on õigus jõustruktuure kasutada ja käsutada. Samas oli punaideoloogide ühine mure see, et võimekast sulasest peremees ei saaks.

Nõukogudeaegsete eriteenistuste töötajad sattusid Nõukogude Liidu lagunedes seisu, mida võiks võrrelda peremehe kaotanud samuraiga jaapani kultuuris. Eriteenistused asusid pärast lühiajalist ekskurssi bandiitlusse oma ridu koondama. Uus riigi peremees oli tollal nõrguke ja nii juhtuski, et endised võimude teenrid võtsid Venemaal võimu enda kätte.

Seda on muuhulgas Putin ise avalikult tunnistanud, öeldes, et selle maa eriteenistused täitsid juba 1999. aastal neile usaldatud riigistruktuuride ülevõtmise ülesande. Välisvaatlejate ja analüütikute tehtud «avastused», millises suures ulatuses jõustruktuuride esindajad praegust Venemaad juhivad, ei märka kõige olulisemat. Mitte et võimulolijate hulgas on palju endisi eriteenistuste liikmeid, vaid et neist polegi enam kedagi kõrgemat. Uus aadel, nagu nad ennast juba ise on ka nimetanud, keda seisus kohustab.

Võrreldes Nõukogude Liiduga, riigiga, mis põhines ideoloogial, on aset leidnud võimutipu salajaseks saamine. Nõukogude Liidu ajal valitses riiki kommunistliku partei kõrgem juhtkond. Kõrvaliste pilkude eest varjati täpseid jõuvahekordi, mistõttu välisvaatlejad ja analüütikud jälgisid tähelepanelikult, kes aastapäevadel seisis Lenini mausoleumi otsas keskel ja kes ääre pool. Iga liikumine keskpaiga või ääre poole oli informatiivses mõttes tähtis, rääkimata üldse tribüünilt kadumisest. Nüüd midagi sellist pole, sest peale president Putini pole presiidiumis kedagi.

Putini avalikud lähikondlased jätavad kõik mulje, et nemad ei otsusta midagi, üksnes kiidavad takka kellegi tehtud otsustele. Analüütikud on väitnud, et oluliste sündmuste eel (nt Krimmi aktsioon) ei toimunud Venemaa välis- ega kaitseministeeriumis infovahetuse aktiveerumist. Isegi sõjaväes (peastaabis) oli vaikus.

Kremlist ei tilgu välja mingit olulist teavet, välja arvatud meediale ette söödetud desinformatsioon. Samas ei ole võimalik, et nii suure riigi oluliste otsuste tegijaid on ainult üks või paar. Kuid ometi pole teada, kes kuuluvad kõige kitsamasse otsuse tegijate ringi, mis on väga ebaharilik.

Venemaast on saanud riik, millel puudub ideoloogia, sest selles riigis on võimul need, kes on koolitatud kaitsma ideoloogiat ja ideolooge, mitte olema ise ideoloogid. Ja siit ka väljaütlemised stiilis «me ei tohi olla nõrgad, sest nõrku pekstakse», sest ideoloog ei räägi kunagi niiviisi. «Kui sind ennast süüakse, on halb, kui ise teist sööd, on hea» pole ei tõsiseltvõetava ideoloogia ega ka võimu legitimeerimise alus.

Õigeusklik võimudiskursus annab õiguse valitseda sellele, kellel on vahetu kontakt pühadusega, jumalaga, ning siit tuleneb ka voli anda käske, mis kuuluvad vastuvaidlematule täitmisele. Väga sisutult ja õõnsalt kõlab uus idee venelaste ja venekeelsete inimeste ülemaailmsest kaitsmisest kellegi (ilmselt kõigi mitte-venelaste ja mitte-venekeelsete inimeste) eest. Sellele religioosse tähenduse andmine näib olevat võimatu missioon.

Lääne analüütikute katsed inter­preteerida Venemaa juhtide tegutsemist nii, et leida nende taga mingeid ideid, tähendab otsida olematuid asju. Kavalus ja põhimõttelage teiste riikidega manipuleerimine taktika tasemel on kõik, mida sealt leida.

Bolševike ideoloogia oli ebamõistlik, triviaalne ja kanoniseeritud, kuid selles olid olemas alternatiivse elu- ja maailmakorralduse ideed. Ideede konkurentsi tulemusel oli võimalik, et juba 1960. aastatel tulid päevakorda konvergentsiteooriad, milles räägiti lääne ja ida jõudmisest vastastikuse mõistmise ja koostööni. Gorbatšov oli nii vaadatuna sulaaja teatepulga edasikandja, kellelt see läks omakorda Jeltsinile. Nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud, lääne ja Vene omavahelise läbikäimise modus vivendi tuleb üle vaadata. Muutus on tõsine, sest erinevalt varasemast ideologiseeritud Nõukogude Liidust, ideokraatiast, on praegune putinistlik Venemaa libisemas kuhugi mujale.

Piltlikult öeldes mõõk on, kuid raamatut pole, sõjamees on, kuid tema kõrval preestrit pole. Venemaal on ideoloogide asemel asunud tegevusse poliittehnoloogid, spinn-doktorid ja PR-tegelased, kes küüniliselt arvavad, et heas pakendis on lihtsameelsele ostjale võimalik maha müüa igasugune kaup. Pehme võim ja propaganda on paraku kaks täiesti erinevat asja. Poliittehnoloog pole preester, ja pole isegi mitte vilets preester. Kui Venemaal praegu võimul olevate jõustruktuuride esindajad arvavad, et kõik vajalik n-ö pehme võimu instrumentaarium on võimalik saada poliittehnoloogide käest, on see sügav eksitus.

Läänemaailma jaoks on võimatu olla niisuguse riigiga liitlassuhetes, sest selle juhtide väärtustaustad ja arusaamad riiklusest lahknevad läänelikest niivõrd olulisel määral. Võimalik on ainult tõmmata piire, mille ületamine tähendaks kuuma konflikti. See on aga tee mõjusfääride ja uue külma sõja juurde, mida on tahetud viimasel veerandsajandil igal juhul vältida. Läänemaailma strateegiline põhijoon – säilitada «pikk rahu» – on olnud absoluutselt õige ja kogu maailm on sellest ainult võitnud.

Küsimus pole mitte üksnes selles, et lääne heaolu võiks otsa saada, vaid hoopis põhimõttelisem. Lubada agressiivsel Venemaal tallata jalge alla kõik maailma paremaks kohaks tegemise põhimõtted tähendaks läänele oma väärtuste reetmist. Seega: tahtes rahu, tuleb olla valmis ka teravateks vastasseisudeks, mille oht tuleneb otseselt Venemaa kujundatud riigiideoloogiast, või õigemini selle puudumisest.

Läänemaailm peaks ärkama ilusast unenäomaailmast, kus kõlasid uinutavad jutud ajaloo lõpust ja maailma-metsa saabunud igavesest rahust, kus lambatalled ja hundid koos oodi rõõmule laulsid. Lõimumise taktika, mis rajanes arusaamal Venemaast kui strateegilisest partnerist, oli kas vale või leebemalt öeldes enneaegne. Kumb neist, eks seda otsustavad lõppkokkuvõttes vene inimesed ise, kui teevad oma valikuid.

Lääne sisuliselt ainuke võimalus parima lahenduse saavutamiseks on enda väärtuste eest seista ja vastassuunalt kostvaid kõikvõimalikke põhjendusi mitte aktsepteerida. Rääkimata endale tuha päheraputamise ohtlikkusest, sest ei ole vaja vastu võtta mängureegleid tingimustel, nagu oleks lääs nõrk ja vajaks Venemaad ennast toetama. See ei vasta vähimalgi määral tegelikkusele.

Artikkel on ilmunud 27.04.2014 Postimehe arvamusportaalis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 41
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4