Category - Haridus

Jüri Saar: sisekaitseakadeemia järjekordsest ärakolimisest

Lõppematus seebiooperis sisekaitseakadeemia asukoha teemal algas uus hooaeg. Nagu klassik Tšehhovil – Moskvasse, ikka Moskvasse! Meil Ida-Virumaale Eesti riiki kaitsma ja uueks looma, Narvat ja kogu regiooni Eestile tagasi võitma. Õhk on isamaalisest võltspaatosest paks. Läks täide varasem ennustus, et akadeemia rahuaeg kestab järgmiste valimisteni. Ehk kohalikest kuni europarlamendini, napilt pool aastat tuli täis. Või on ehk tegemist pigem stultoloogilise probleemiga?

Sisekaitseakadeemia kolimisest rääkis otsesõnu eurosaadik Tunne Kelam (Delfi, 4. mai), tuues esile järgmised majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid. Sisekaitseakadeemia peaks tegema Narvast, linnast, mis pommitati II maailmasõja lõpul maatasa, kust elanikud küüditati ja kuhu seejärel veeti üle poole sajandi võõrpäritolu elanikkonda sisse, taas Eesti linna. Majandusele pidi mõju olema samuti võimas. Alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olla kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat «süüa, poes käia ja vaba aega veeta». Seetõttu polevat tegemist mitte kuluga, vaid hindamatu investeeringuga meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.

Halb toon on panna kõik asjad kokku, sealjuures liialdab autor nagu kogemata kadettide arvuga. Niisugune arv tuleb kokku ainult siis, kui liita kokku kõik kaugõppijad ja astmed, mis on Narva puhul väga kaheldav. Kõige olulisem on tähele panna, millest veteran-isamaalane ei räägi. Ta ei räägi akadeemiast kui õppeasutusest, sisuliselt ainukesest Eestis, kuhu on loodud suurte pingutustega pädevus sisekaitseliseks koolituseks. Seda rahvusvahelisel tasemel, millest annavad tunnistust akrediteeringud ja üha uued koolituspakkumised riikidest, kus seistakse silmitsi samade probleemidega, mis Eestis olid 1990. alguses.

Akadeemia kõige suurem tähtsus Eesti julgeolekule ongi sisekaitseline koolitus ning võimekus tagada selles vallas 21. sajandi kompetents. Sealt peavad tulema piisavate kutseoskustega ja riigile lojaalsed sisekaitsevaldkonna väljatöötajad ja elluviijad-juhid. Kui see funktsioon saab kannatada, on tehtud riigile äraütlemata suurt kahju. Järjepidevus on üks garantiidest, mistõttu on hädasti vajalik sisekaitseakadeemia seadus, mis annaks koolile piisava stabiilsuse. Sel tasemel stabiilsuse, mis suudaks vastu seista igasugustele huvidele, mis ei pruugi üldsegi lähtuda riigi kaitsmise vajadustest.

Julgeoleku aspekti on oluline välja tuua ka praeguse akadeemia asupaiga puhul Pirita-Kosel. Riigi jõuametkondi esindav struktuur on ligidal riigi südamele ja Tallinna suurimale linnaosale, kust halbade asjade kokkulangemisel võib pärineda oht Eesti riiklusele. Näiteks kui Tallinnast hakataks otseselt tegema autonoomset oblastit. Paiknedes Lasnamäe külje all, vastvalminud õigeusu kiriku lähedal, on seal asuval akadeemial suur sümbolväärtus. Seetõttu tuleb see õppeasutus korda teha, ajakohastada akadeemia infrastruktuur ja ehitised. Sealt lahkumine tähendaks ka visuaalses mõttes põgenemist ja piirkonna jätmist Lasnamäe nõlval kõrguva õigeusu kiriku varju.

Narva nõuab aga kõige enam tõelist tootmist, mis annaks tööd ja leiba kohalikule rahvale ning mille jaoks eelduste loomine oleks riigi ülesanne. Muidugi ootab kogu Ida-Virumaa juba üle 20 aasta pikisilmi Eesti riigi suuremat tulemist ning kahtlemata on vältimatu riigi suurem ja jõulisem kohalolek selles regioonis. Kogu Ida-Virumaa vajab ilmset Eesti julgeoleku huvides veel üht sõjaväeüksust, loogiline oleks piirivalve koosseisu tugevdada. Näiteks sisekaitse operatiivrügemendi asemel, mis omal ajal ära kaotati, võiks luua piirikaitse operatiivrügemendi. Sõjaväestatud politsei mudeli järgi, mis oleks analoogiline Itaalia või Austria karabinjeeridega. Narva-Jõesuusse kui looduslikult võrratusse kohta saaks rajada kaitseväe puhkekodu, suure kompleksi, kus viibiks pidevalt kohal meie sõjaväelasi. Võimalusi oleks mitu ning nende puhul ei kaasneks millegi olemasoleva äralõhkumist.

Kokkuvõttes on taas propageeritav nn investeering Kirde-Eesti piirkondlikku arengusse ja Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse üsna küsitava väärtusega. Tahaks küsida nendelt, kes üritavad jällegi sisekaitseakadeemiat Ida-Virumaale kolida, järgmised avalikku vastamist eeldavad küsimused.

1. Kas vahepeal (viimase aasta jooksul) on tehtud uuringuid akadeemia Ida-Virumaale viimise otstarbekuse (mitteotstarbekuse) kohta? Kui jah, siis millised olid tulemused?

2. Kas varemalt oli kavandatud bartertehing, kus Kreenholmi manufaktuuri krunt oleks läinud riigile, mille eest selle omanikule oleks antud sisekaitseakadeemia praegused krundid (Kase tänaval, Murastes ja Paikusel)? Kas on võimalik, et kavandatud tehinguskeem on aktuaalne siiani?

3. Kas IRLi või mõne teise suurpartei finantseerijate hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest kaudset või otsest materiaalset tulu? Kas neile isikutele kuulub sellest kolimisest kasu saavaid äriühinguid?

4. Kas IRLi või mõne teise suurpartei liikmete hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest otsest või kaudset materiaalset tulu?

Artikkel on ilmunud 29.05.2014 Postimehe arvamusportaalis.

Sirje Kiin: Väike Eesti ja Suur Eesti

Mõni aasta tagasi tekitasid meie ühiskonnateadlased, keda kutsutakse miskipärast peenutsevamalt sotsiaalteadlased, Eesti ühiskonnas tuntavaid pingeid nn Esimese ja Teise Eesti eristamisega, tähistades sellega paremini ja halvemini toimetulevaid inimesi. Lähemal analüüsil ja poleemika käigus selgus, et tegelikult on Eestisid palju rohkem, vaat et enam kui miljon.

Tänavu on tekkinud uus mood vastandada Väikest Eestit ja Suurt Eestit, kusjuures Väikese Eesti all mõeldakse kodumaal elavaid eestlasi ja Suure Eesti all välismaal elavaid eestlasi. Sotsioloog Aili Aarelaid kirjutas artiklis „Väike Eesti ja Suur Eesti“: „Taipan, et nüüd on minust saanud Väikese Eesti elanik, kes ootab ja vaatab, kuidas laias maailmas kinnitab kanda Suur Eesti. Edukaid eestlasi jätkub kõikjale ja nad loovad innukalt oma segaperedesse sündinud lastele eesti keele harjutamiseks pühapäevakoole. Väike Eesti jagab Soomele tasuta arstipaberitega inimesi ja Rootsile suuri pangakasumeid, kavalamad eesti ehitajad on juba jõudnud Norramaa rasvaste palkade peale, eesti meest kohtad igas maailma sadamas.

Metsmaasikana hõrk Väike Eesti muutub üha rohkem linnupesa sarnaseks: kokku tõmbub nii kooli- kui tervishoiuvõrk, nn rahvuslik lennufirma on seadnud uueks ideaaliks viie (loe: viie!) lennuki omamise, turu väiksuse tõttu on siin tüütu müüa nii toitu, rõivakraami kui ravimeid, raskusi on nii pruutide kui peigmeeste hankimisega. Aga meie inimesed on igati arukad ja hakkajad: Väikse Eesti laiendusena on arendamisel Suur Eesti areaal. Kombitsad on väljas ning nende abil haagitakse ennast parema heaoluga riikide töökohtade, ravi- sotsiaal- ja pensionikindlustuse külge, populatsiooni geneetiliseks rikastamiseks kasutatakse välismaist toorainet. Tore ju, kui Eesti riigi 100. aastapäeval saame Rail Balticu teenuseid kasutades teha euroekskursiooni imetlemaks kõiki neid maalilisi kohti, kus edukad eestlased on suutnud kohaneda ja maailma eestlasliku näo järgi ümber teha. Elagu Eesti!“ ((Sirp, 17.01.2014).

On kurb lugeda, kui haritlase iroonilisest kirjutisest kumab ikka veel läbi kahetsusväärne alaväärsuskompleks Eesti olude suhtes ning kadedusega tembitud idealiseerimine välismaise eluolu suhtes. Meie siin, vaeseked, aga tublid, ja teie seal – justkui „pursuid“ (vene revolutsioonijärgne sõimunimi kodanlase pihta) keset piimajõgesid ja pudrumägesid. See kirjutis meenutas mulle masendaval kombel nõukogude-aegset vaenu ning väiklast kadedust kõige suhtes, mis seotud välismaa ja väliseestlastega. See ei ole vaba maa vaba inimese arusaam vaba liikumise inimõigusest. Muidugi on Eestis paljutki paremaks teha, aga paradiisi pole maa peal olemas. Igal maal on oma probleemid ja need, kes riskivad alustada oma elu nullist teises riigis, peavad olema topelt tublid, et toime tulla. Antud juhul vastandatakse Väikest Eestit ja Suurt Eestit, üht kahandades ja teist suurendades, kusjuures kumbki ei vasta minu arvates päriselt tõele.

Keeleteadlane Martin Ehala, kes kirjutab Väike-Eesti ja Suur-Eesti sidekriipsuga, tõlgendab neid mõisteid õnneks märksa positiivsemas ja lootusrikkamas võtmes: „Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame. Üldiselt peetakse eestlaseks inimest, kes räägib eesti keelt emakeelena, elab Eestis, armastab Tammsaaret ja tunneb laulupeol sügavat hingeliigutust. See määratlus toob esile eestluse väärtusliku tuuma. Kahjuks liiga paljude jaoks see tuum ongi kogu Eesti. Nimetaks sellist eestlust Väike-Eestiks. Väike-Eesti jääb tõesti demograafiliste protsesside tõttu järjest väiksemaks. Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti. Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse. Kuid sedavõrd kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada. Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada. Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.“ (Postimees, 14.03.2014)

Martin Ehala teeb Suur-Eesti kasvatamiseks ja toetamiseks mitu hääd ettepanekut: anda Suur-Eestile senisest märksa rohkem raha, toetada välismaiseid eesti kogukondi ja Eesti Maju, leida raha pühapäevakoolile, kooridele, tantsuringidele, toetada lastelaagreid Eestis, laulu- ja tantsupeole sõitmist, ja eesti lauljate, kirjanike ja luuletajate külaskäike. Ta juhib tähelepanu sellelegi, et Suur-Eesti kasvatamine Eesti enda sees nõuab ilmselt veel rohkemgi raha, et tuleb suurendada kutselist armeed, luua segarahvuselisi pääste- ja politseiameteid, et tõmmata tänavalt ära mõlemast rahvusest pettunud ja rahulolematud noored mehed.

Võiksime olla uhked, et kõnelejaskonna arvukuse poolest kuulub eesti keel maailma 400 suurima, mitte 3000 väiksema keele hulka. Kusjuures eesti keele kõnelejate arv kasvab, mitte ei kahane, ulatudes praegu 1, 3 miljonini (emakeelena ligi miljon). Eesti keele kasutusala on laiem kui eales varem, senisest enam on teise keelena õppijaid. Ometi peab keskmine eestlane eesti keelt umbes kümme korda väetimaks kui see tegelikult on. Selles mõttes oleks meil kõigil aeg sisimas niisama suureks kasvada.

Olgem meiegi üleilmse Suur-Eesti tugevdamise poolt, kelle hulka kuuluvad kõik need, kes eesti keelt ja kultuuri, oma riiki, loodust ja identiteeti südames kannavad, elagu nad ükskõik mis riigis ja rääkigu kuitahes võõra, aga võluva aktsendiga. Nähkem Suur-Eestis võimalust ja rikkust, mitte probleemi ja Väike-Eesti hädade allikat. Mõlemad sõltuvad teineteisest ja saavad teineteist toetada ning aidata. Pidagem omaks nii meid kui neid, sest paljud meist on ka kahepaiksed. Nii Suur- kui Väike-Eesti on ju tegelikult see üksainuke Eesti, mida me armastame.

Muide, ma pean eestlaseks ka seda, kes targutavat Tammsaaret ei pruugi armastada, aga kellele meeldib näiteks tõsine Karl Ristikivi või lõbus Oskar Luts. Peame eestlaseks vene vürsti Volkonski järeltulijat muusik Peeter Volkonskit, peatselt Eurovisioonile Eestit esindama sõitvat lauljat-tantsijat Tanja Mihhailovat kui ka saksakeelse eesti kirjandusloo kirjutanud Cornelius Hasselblatti, kes elab Saksamaal. Meie rahva suurim ajalooline pluss on aga see, et me ei tõtta relvaga võõrastesse maadesse oma kaasmaalasi „kaitsma“, meie vallutame New Yorgi, Stockholmi, Helsingi, Sidney või Kotkajärve metsad Kanadas hoopis kultuuri ja keele aegumatu, võitmatu väega.

Artikkel on ilmunud 28.04.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

Ülo Mattheus: Eesti edu võti peitub hõredas asustuses

Kui küsida, mis on Eesti võimalus tulevikuks, siis nii paradaoksaalselt kui see ka ei kõla, peitub see tema hõredas asustuses ja selles sisalduvas potentsiaalis  arendada tegevusi, milleks on vaja piisavalt maad ja ruumi, ning ka selles ruumis olevat loodusressurssi. Et seda ruumi ära kasutada, on vaja selget kontseptsiooni ja ühist sihipärast tegevust.

On kaks vastandlikku tulevikuteooriat, millest üks ütleb, et rahvastiku kiire juurdekasvu tingimustes (neis riikides, kus rahvastik kasvab) on suure elanikonnatihedusega linn kõige efektiivsem viis tagada toimetulek võimalikult paljudele inimestele, ning teine, mis kõneleb vaba energiakasutuse lõppemisest või ka naftaajastu lõpust, kus energia ja sellest sõltuvalt kõik hüved, mida tiheasustus pakub, muutuvad ülikalliks ja vaid vähestele kättesaadvaks – nii seiskuvad ühel kujuteldaval hetkel ka kõige luksuslikemte kõrghoonete liftid ja linnad slummistuvad. Energialõpukuulutajate arvates on tulevik väljaspool linnu asuvate kogukondlike eluvormide päralt, kus energiat ja muid eluks vajalikke vahendeid toodetakse ise, kasutades selleks keskkonnasõbralikke lahendusi – päikese- ja tuuelenergiat, maakütet, õhksoojust, merelaineid.

Täna liigub Eesti esimeses, tihedama asutustuse suunas, koondudes suuresti Tallinnasse ja selle ümber, kuid ka teistesse suurematesse linnadesse. Koondumine tähendab muuhulgas ka seda, et nõudlus elutegevuseks vajalike vahendite (kasvõi elamumaa, parklad, transport) järele kasvab ja seetõttu tõusevad nende hinnad.

Ühe hoiatava näite pakub tänane majandushiiglane Hiina. Paljudes korrusmajades liftid ei tööta või nende eest tuleb eraldi maksta. Kui palju tahes ka sellisel elumajal on korruseid, olgu või kolmkümmend, üles tuleb minna jalgsi. Sellises majas ei ole keskkütet ega konditsioneeri ning odavamates neist on ühe inimese kohta ruumi vaid ahvipuuri jagu.

Soolast hinda tuleb maksta ka auto kasutamise eest. Näiteks 24 miljoni elanikuga Sanghais on lubatud registreerida vaid 50 tuhat autot aastas ja registreerimise õigusi müüakse oksjonil, kus hind küünib juba kuue tuhande dollarini, mis mõne margi puhul on enam kui uue auto hind. Seda saavad endale lubada vaid hea sissetulekuga perekonnad, kuid ka nemad ostavad kogu pere peale enamasti vaid ühe auto. Pekingis aga võeti olümpia ajal kasutusele kord, kus ühel päeval on lubatud sõita paaris ja teisel päeval paaritu numbriga autodel. Seda korda rakendatakse ka praegu juhul, kui õhusaaste kasvab kriitilise piirini.

Teise hoiatava näite pakub ülerahvastunud India. Ühelt poolt puudulik prügimajandus ja teiselt poolt küttematerjali puudus on tekitanud olukorra, kus linnades põletatatakse kõike, mis põleb – nii plastjäätmeid kui ka kuivatud lehmasõnnikut. Näiteks Dehlile on see andud oma ise loomuliku lõhna, mis lööb ninna kohe lennukilt maha astudes ja on muutnud linna õhu paiguti hingematvaks. See on India tänane reaalsus, kuid nn naftaja lõppemise järel võib muutuda tõeluseks ka praegustes heaoluriikides.

Kui Läänes on urbaniseerumise põhjuseks napp tööjõuvajadus põllumajandustootmises, ehk ka madal tööhõive maapiirkondades laiemalt, siis Hiinas ja Indias, kuid mujalgi, kus põllumajanduslik tootmine tugineb suuresti veel käsitööle ja loomjõule, põhjustab linnastumist haritava maa nappus ja madal tööviljakus, mis ei taga pere kasvades piisavat toimetulekut ega tegelikult rahulda ka neid vajadusi, mida tekitab kaasaegne ühiskond.

Sealt kaugelt Eesti poole vaadates on raske mõista, miks riik, kus statistiliselt asub ühel ruutkilomeetril vaid 30 inimest, põeb kõike neidsamu raskusi, mida ülerahvastatud riigid, kus inimesed on oma kodukohast lahti kistud ja sunnitud rakendust otsima mujal, olgu siis suuremates linnades või välismaal. Kaugelt vaadates tundub põhjendamatu, et meil on ressurss – maa, metsad, meri, järved, jõed, põlevkivi ja paekivi –, aga inimesed, kes võiksid selle ressursi enda kasuks tööle panna, eelistavad olla palgatöölised kuskil võõrsil või siis pidada ametit avalikus sektoris, kus ei pea taluma ettevõtlusega seotud riske. Hiinast vaadates on Eesti 1,3 miljonit inimest nagu väike perekond või hoovikogukonnana toimiv hutong, mis peaks suutma ühte hoida ja oma probleemid kõige mõistlikumal viisil koos lahendada.

Eesti võimalus on vaadata tulevikku juba täna ja edendada neid arenguid, mis soosivad kogukondlikke, regionaalseid töökohti loovaid ja säästlikke kooseluvorme. Riigi ja kohalikul võimu esmane eesmärk peaks olema niisuguste koosluste ededamine – olgu siis maksupoliitika, otsetoetuste, koolituste või ühistegevuse arendamise kaudu.

Praegu on võim pühendunud  ennekõike nendele tegevustele, millel on valija silmis piisavalt atraktiivsust – ehitab Euroopa Liidu raha eest laiu maanteid, rajab kergteid ja veetrasse, mille saab järgmitel valimistel ette näidata, ehitab ka koolimaju rohkem, kui neid on vaja, kuid ei panusta vahetult inimesse ja tema ettevõtlikkusse, sest sellel pole koheselt nähtavat tulemust. Tegelikult pole selleks vaja ju muud, kui vaid mõtteviisi muutust  ja see mõtteviis ellu rakendada. Inimeste toimetulek, majanduslik edu ja rahulolu nii iseenda, oma eluviisi kui ka oma riigiga tuleb selle järel.

 

Artikkel on ilmunud 27.02.2014 Äripäeva portaalis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 10
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4