Category - Demokraatia

Sirje Kiin: kooselu ja/või abielu?

Eestis kütab kirgi üles mais valitsuse toetuse saanud kooseluseaduse eelnõu, mille algatasid 40 riigikogu saadikut. Uus seadus tahab anda võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid vajavad siiski kooselu õiguslikke tagatisi.

Eelnõu eesmärk on kaitsta mitteabielulises kooselus elavaid isikuid. Kooselulepingu saavad sõlmida kaks täisealist ja teovõimelist füüsilist isikut – olenemata soost. Vähemalt ühe isiku elukoht peab olema Eestis. Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.

Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.

Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.

Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.

Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks Austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.

Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.

Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43% vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40% arvas, et see on inimese vaba valik. 28% arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46% oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51%, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.

Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.

Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.

Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas – värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibivargument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.

Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.

Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?“ Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?

Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.

Artikkel on ilmunud 25.06.2014 ERR portaalis.

Kristjan Tamlak: mõtestatuma erakonnapoliitika poole

Eesti riik toetas eelmisel aastal erakondi kokku 5,4 miljoni euro ulatuses. Samas suutsid erakonnad ise eelmisel aastal liikmemaksude näol tulu teenida kokku kõigest veidi alla 130 000 euro. Tasub meelde tuletada, et peaaegu kõigis meie suurimates erakondades on üle 10 000 liikme. Siit võib järeldada seda, et läbi liikmemaksude teenitav tulu on Eesti erakondade eelarvetes mikroskoopilise tähtsusega.

See tekitab küsimuse, miks peavad maksumaksjad maksma erakondadele tunduvalt (42 korda) rohkem raha, kui nad suudavad koguda endi liikmeilt?

Mis juhtuks, kui vähendaksime meie enda maksuraha kaudu erakondade rahastamist ühe kolmandiku või isegi poole võrra? Kas keegi arvab, et poliitika kvaliteet seeläbi halveneks?

Võib-olla näeksime valimiste eel natuke vähem 20 aastat nooremaks retušeeritud Marika Tuus-Lauli või mõne teise parteisõduri näolapiga kaunistatud hoonetesuuruseid plakateid. Tõenäoliselt oleksid ka erakonnad sunnitud oma kontoribürokraatide armeed kokku tõmbama. Kas see oleks muutus halvemuse poole?

Minu kui üliõpilase ja poliitikahuvilise noore arvates ei oleks see kõige halvem pööre, mis meie poliitikaga juhtuda võiks. Kui erakondadel ei oleks nii palju raha laiali loopida, peaksid nad pildil püsimiseks, rahvale sõnumi edastamiseks rohkem keskenduma sisule ja vähem tegelema kallite populistlike poliitšõudega, nagu oli viimastel kohalikel valimistel. Nad oleksid rohkem motiveeritud ka ise liikmemakse koguma, mitte käed rüpes ootama, kuni nende pangaarveid riigieelarvest täidetakse.

Praegune süsteem ei soosi poliitilist konkurentsi. Olukord, kus neli parlamendiparteid jagavad omavahel sisuliselt kogu riigi poolt erakondade toetamiseks mõeldud raha, ei ole õiglane. Erakonnad, kes parlamendivalimistel künnist ei ületa, on sunnitud oma töö lõpetama, sest neil ei ole raha riigi poolt sponsoreeritavate erakondadega konkureerimiseks.

Loomulikult tuleb aru saada praegu parlamendis olevate erakondade tahtmatusest olemasolevat süsteemi muuta. Kes ikka vabatahtlikult on nõus enda jõukust vähendama ja veel vähem seda konkurentidega jagama? See aga ei tähenda seda, et rahvas peaks sellega nõus olema.

Ma soovitan mõelda ja küsida endalt, mis muutuks halvemaks, kui me vähendaksime erakondadele määratavat raha näiteks poole võrra ja jaotaksime seda nende vahel võrdsemalt? Kas teie näete, et see mõjutaks Eesti poliitmaastiku negatiivselt?

Mina usun, et vähendades erakondade riigieelarvelist finantseerimist, on erakonnad sunnitud muutma oma töö efektiivsemaks ja valimiskampaaniaid läbimõeldumaks. Samuti usun, et Eesti riigis on kitsaskohti, mille lahendamiseks kuluksid need ülejäänud miljonid tunduvalt rohkem ära. Vähendades erakondade rahastamist ja suurendades ausat konkurentsi aitame kaasa puhtama ja positiivsema poliitika esiletõusule.

Artikkel on ilmunud 7.05.2014 Postimehe arvamusportaalis.

Andres Herkel: Kelle poole Vene karu järgmisena vaatab?

Mida Venemaa veel teha võib? Maade tagasivallutamise ideoloogia on üles ehitatud mitmuse vormile ehk võetakse sealt, kust võtta saab ja nii palju kui võtta lastakse. Asjaolu, et pikas vaates ei tee selline tegevus riiki ja rahvast õnnelikuks, ei lase praegu kergemalt hingata. Sest homme võivad „rohelised mehikesed” üle piiri imbuda.

Lääne sanktsioonid ja isolatsiooni jäämine on Venemaale ebamugav, kuid ühtegi tagasisammu ei tule. Kui eelmise külma sõja aegu oli raudne eesriie selge piir kahe maailma vahel, siis nüüd ehitab Venemaa enda ümber puhvervööndi riikidest, kellel on Moskva arvates keelatud olla iseseisev, demokraatlik ja läänemeelne. Iga sellesuunalist sammu karistatakse

Seega on praeguse konflikti laienemine teistele vahevööndi riikidele väga võimalik. Ohus on Moldova. Mägi-Karabahh Aserbaidžaani ja Armeenia vahel võib osutuda pommiks, mille abil tekitatakse suurem kaos Lõuna-Kaukaasias. Georgialt on juba peaaegu kõik ära võetud ja täiendav sisepoliitikasse tungimine Venemaa positsioone ei paranda. Valgevene majandus on sisuliselt üle võetud, Kremlil jääb üle oodata, millal Lukašenka väsib.

Aga Ukraina kõrval asuva Moldova-Transnistria ning Aserbaidžaani-Armeenia vahel on lahendamata külmutatud konfliktid, mida on üsna lihtne aktiveerida. Moldova puhul on Kremlil ka selge huvi selle maa Euroopa-suunaline areng kõigi vahenditega mutta tampida.

Aserbaidžaani ja Armeenia destabiliseerimise huvi on kaudsem. Sellega näidataks, et vahevööndi riigid on ebastabiilsed ka Venemaa sekkumiseta. Samuti juhiks konflikti lõkkelepuhumine tähelepanu Venemaalt ja Ukrainalt kõrvale. Ärgem unustagem, et Aserbaidžaani pretensioon Karabahhi suhtes on rahvusvahelise õiguse silmis märksa õigustatum kui Venemaa voluntaristlik tung Krimmi, samuti on Aserbaidžaan Armeeniast sõjaliselt üle ning see loob täiendavaid ahvatlusi.

Mis aga juhtub, kui rahvusvahelise elu kandvaks osaks saab sõda Venemaaga konkureerivas naftapiirkonnas ning armeenlaste lobby Washingtonis ja Pariisis, võime juba edasi fantaseerida. Igal juhul hakkaks selline areng Vene-Ukraina teemat juba oluliselt varjutama.

Moldova puhul oleksid rahvusvahelised panused väiksemad, kuid Venemaa vahetu huvi selgem. Seda riiki tahab Putin karistada nii euroopakeskse arengu, kui ka selle eest, et pikaaegne Venemaa liitlane, kohalik kompartei, on pikemat aega võimult kõrvale tõrjutud.

Mõjuvahendiks on Transnistria. Sealsed võimud on oma soovist Venemaaga liituda teada andnud. Moldaavlastel pole Transnistria suhtes nii tohutuid emotsioone, nagu on grusiinidel Abhaasia või nii armeenlastel kui aserbaidžaanidel Karabahhi suhtes. Kui aga Moldoval peaks pähe tulema Transnistriast loobuda, siis avavad nad Pandora laeka.

Järgmisena köetakse üles Moldova lõunaosa asustavad gagauusid. Türgi rahvusest, kuid õigeusklikud gagauusid viisid hiljuti läbi nn proovireferendumi, millega tehti kindlaks, et üle 98 protsendi gagauusidest eelistab Venemaa juhitud tolliliitu Euroopa Liidule. Transnistria amputeerimine tähendaks koheselt õli tullevalamist.

Kõige selle taustal mängib rolli Moldova segane identiteet: üks osa rahvaid eelistaks tihedaid sidemeid Rumeeniaga, kuid vähemalt sama tugev suund toetab Moldova eraldi identiteeti. Kaitsevõime on praktiliselt olematu, Moldova armee on poole väiksem kui Transnistrial. Naiivne neutraalsuseidee on viinud moldaavlased olukorda, kus sisuliselt puudub oskus ja valmisolek end kaitsta, sisuliselt on end jäetud väliste jõudude meelevalda.

Niisiis, need on paigad, kus võib kergesti jama tulla. Aga enne seda on kindel, et Putini Venemaa ei tõmbu tagasi, vaid teeb kõik selleks, et nurjata 25. maiks planeeritud presidendivalimised Ukrainas.

Artikkel on ilmunud 3.mail 2014 Delfis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 50
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4