Category - Poliitiline-kultuur-2

Jüri Saar: löök korruptantidele

Riigikohtu otsus maadevahetuse asjas on väga oluline verstapost Eesti riikluse ja õiguskultuuri arengus. Selles põimuvad omavahel mitu fundamentaalset teemat.

Esiteks formuleerib see uut moodi selle, mida üldse tähendab korruptsioon ja millised on korruptsioonikuriteod. Laias laastus võib eristada kahesugust lähenemist üldiste hüvede omakasulisele kasutamisele kui sotsiaal-kultuurilisele nähtusele, mis eristab üsna selgelt idamaist ja läänelikku baasarusaama.

Idamaisel valitsejal ja temast hierarhias allapoole jääjatel on kõigil õigus neile hüvedele. Valitseja on eelkõige jagaja, kes otsustab, mida võtab endale ja mida annab allapoole kasutada. Lääneliku arusaama järgi on niisugune põhimõte sügavalt vale. Mida kõrgem positsioon ühiskondlikus hierarhias, seda suuremad õigused, kuid seda suurem on vastutus nende ees, kes jäävad allapoole.

Nii käitumise kui ka otsustamise läbipaistvus peab tagama selle, et kõrge võimupositsioon ei korrumpeeriks selle hõivanud inimest. Ja seeläbi ei kahjustuks üldised huvid.

Eesti on kogu iseseisvusaja liikunud samm-sammult eemale sovetlikust, sügavamalt sisult idamaisest arusaamast lääneliku poole. Seda sümboliseerib ilmekalt altkäemaksu ja pistise eristamise kaotamine meie karistusseadustikust alates 1. jaanuarist 2015. Nende tegevuste erinevusi mõista on võimalik üksnes nõukogudeaegse loogika raames, sest tõmmata täpset piiri iseenesest seadusega keelatud ja lubatud tegevuste vahele, mida viiakse ellu omakasulistes huvides, on sageli võimatu.

Tähtis on näha hoopis just seda, et neid tehinguid tehakse omakasulisel viisil, kasutades ära oma ametipositsiooni, informeeritust, mõjukust, samal ajal kahjustades üldiseid huve. Just neid huve, mida isik oma ametikohustuste või positsiooni tõttu kaitsma oli kohustatud. Riigikohus andis ka selge signaali, et tulevikus läheb üha raskemaks peita omakasulisi huve lihtsameelsuse taha, väites, et lihtsameelne olla pole seadusega keelatud.

Teiseks võttis riigikohus seisukoha jälitustoimingute tegemise lubatuse-keelatuse suhtes. Erinevalt esimese astme kohtust, kus protseduurireeglite vastu eksimine tõi kaasa tõendite arvestamata jätmise, arvas riigikohus teisiti. Eitamata vajadust edaspidi täpsemalt paika panna varjatud jälitustoimingute kui ultima ratio kasutamise reeglid, näitab riigikohtu otsus selget positsioonivalikut.

Riigi kui võimuka ja vägivalla monopoli valdava institutsiooni sekkumise legitimeeritus tuleb vajadusest kaitsta nõrgemal positsioonil asujat.

Siit tuleneb süütuse presumptsiooni põhimõte, mille järgi inimene ei pea tõestama enda süütust, vaid riik peab tõestama tema süüdiolekut. Süütuse presumptsioon kehtib loomulikult kõikide kodanike jaoks, kuid kuulumine eliidi hulka, millega kaasneb reakodanikust suurem võim, peab tooma kaasa ka suurema vastutuse.

Korruptsioonikuriteod on peitkuriteod, mida panevad toime ühiskonnas kõrgel positsioonil olevad isikud (nn valgekraed), kelle eraelu ja ametipositsioon sagedasti seguneb. Korruptsioonikuritegudega tekitatav kahju on üldine, puudub konkreetne kannataja. Maadevahetusega teenis tulu teatav isikute ring, kes sai hõlptulu maksumaksja, st meie kõigi arvelt.

Selle kahju ja tulu suurust sendi täpsusega kindlaks teha on võimatu, mis aga ei tähenda, et kahju pole tekitatud. Rääkimata ühiskondlikule moraalile tekitatud kahjust, mis kaasneb kõrgel positsioonil olevate isikute karistamatusega. Nende kuritegude kohta ilma jälitustoiminguteta informatsiooni koguda on kas raske või isegi võimatu, sest keeruline on tõestada kusagil saunas või ühisel jahiretkel tehtud kuritegelikku kokkulepet.

Järelikult tekib olukord, kus vajadus jälitustoimingute järele kasvab koos positsiooni tõusuga. Mitte vastupidi, mil kõrgema positsiooniga kaasneb üha ulatuslikum immuniteet, nagu meile vahepeal selgeks teha üritati. Isiku kõrge ühiskondlik positsioon tingib selle, et see inimene ei saa peituda samal määral sellesama argumendi taha, mis peab kaitsma reakodanikku riigi ülearuse sekkumise eest eraellu.

Kolmandaks andis riigikohus esmase hinnangu korruptiivsetele võrgustikele, riigi kaaperdamise katsetele, mis postsovetlikus ühiskonnas kergelt tekkima kipuvad.

Kuidas ikkagi luuakse sedalaadi seadusi, mille abil on võimalik korruptiivset tulu saada? Idanaabri juures nimetatakse seda administratiivseks ressursiks, mida ühtedel isikutel on ja teistel pole.

Maadevahetuse asjas liikus lisaks ebaausat rikastumist võimaldav informatsioon väidetavalt ka riigikogu nn kapo komisjonist asjaosalisteni. Loodetavasti jõuame kunagi ka sinnamaani, kus sedalaadi tegudele kriminaalõiguslik hinnang antakse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üks vana ja habemega lugu sai lõpuks ühiskonna jaoks õnnelikult paika. Eesti avalikkusele oli niisugust otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menetleda võimu omavate isikute ehk valgekraede kuritegusid.

Ühtlasi seab see selgema piiri nõukoguliku nomenklatuuri edasikestmisele, jätkusuutlikkusele.

Riigikohtu otsus tuletab õiguslike vahenditega kõigile asjaosalistele meelde, et suurema võimu ja kõrgema positsiooniga ühiskonnas käib alati kaasas ka suurem vastutus.

Artikkel on ilmunud 4.juulil 2014

Andres Herkel: Eestit ohustab parteiline eluvõõrus

Vaatamata kirglikule ööjauramisele riigikogus ja ühe seaduse sidumisele valitsuse usaldusküsimusega on Eesti poliitika üldpilt värvitult kurb ning rumalusest tiine. Erakonnad elavad programmilistes kinnisideedes ja parteilise võitluse loogikas, mis ei lase lahendada Eesti ees seisvaid probleeme.

Järk-järgult kujuneb nii pensionäridele kui ka lastega peredele harjumuseks see, et poliitikud annavad ja võtavad. Üks lubab, aga teine tõmbab vee peale. Uute kampaaniatega vahetatakse halvad kinnisideed veel halvemate vastu. Vaid asjasse pühendunud mäletavad, kes mida lubas ja kes kellele jala taha pani. Pisut eemaldudes paistab kõik viljatu puntratantsuna.

Haavatavad väikeettevõtjad

Üks peamisi puutumatuse oreooliga pärjatud kinnisideid on tulumaksu langetamine, mis paneb muu eelarve surve alla. Sammhaaval kasvab aga muude maksude osakaal. Hallidest aegadest võimul püsiva Reformierakonna kinnisideed on tapnud sisuka maksudebati. Tulumaksu langetamine kombinatsioonis sotside lubadustega sunnib otsima üha uusi ja uusi mooduseid riigieelarve tulude lappimiseks.

Sammud, millega seda tehakse, viivad meid sinna, kuhu kaasaegse turumajanduse ehitajad Eestit algselt kindlasti viia ei tahtnud. Meie tulevikku kujundavad märksõnad on üleregulatsioon, uute kontrollimehhanismide ehitamine ja halvenev ettevõtluskliima. Eriti kannatab väikeettevõtja. Areenil pole nähtavat jõudu, kes suudaks taandarengu peatada. Kuid see jõud tuleb luua.
Lõpuks sõltub kõik Eesti kodanikuühiskonna küpsusest. Tuletan meelde, et tegelikult on ka erakonnad – vähemalt teoreetiliselt – kodanikuühiskonna osa. Samuti on seda ettevõtlusorganisatsioonid, kelle häält viimase käibemaksuseaduse muudatuse puhul pole taas kuulda võetud.

Räägime näiteks just nüüd seaduseks saavast või saanud autode käibemaksu seadusest. Maksuametniku loogikast lähtudes ehitab see, nagu ka varem vastu võetud 1000-euroste arvete maksuametile edastamise seadus, suurt ja uhket süsteemi. Kirjutame riigieelarvesse pisut raha ja nõuame ettevõtjatelt “ausust“. Tõenäoliselt tulevad “suured kalad“ (ehk need, kes rahastavad suuri parteisid!) sellega toime.

Paraku jäävad kõige haavatavamaks väikeettevõtjad, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku. Nende jaoks on nii täiendavate kulutuste tegemine kui ka mõne senise soodustuse kadumine oluliselt suurema mõjujõuga. Ja siis imestatakse, miks nad pettuvad, miks tekib negativism riigi suhtes?!

Peame väga selgelt küsima, mida me õieti tahame. Kas filigraanset, kuid elukauget süsteemi või seda, et Eesti tegelikult elaks? Millist mõju avaldab see, kui heitunud väikeettevõtja otsustab pillid kotti panna, sest lihtsam on mõnda naaberriiki palgatööliseks minna? Lõppastmes on see ju väljarände ja Eesti demograafilise olukorra küsimus.

Usalduse murendamine

Jah, maksuaugu lappimiseks võib ja tuleb võtta meetmeid, kuid eeskätt vajame me tasakaalustatud meetmeid. Praegu murendatakse usaldust – seda enam, et riigikogu erakonnakartell ise naudib puutumatust. Teatakse ka, et vajadusel mängivad kõik teised Reformierakonnaga kaasa ning hääletusnupu värv sõltub vaid sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis.

Ettevõtjale peale pandud uusi kohustusi ja koormisi pole tasakaalustatud teiste, arengut soosivate sammudega. Säärane areng ning maad võtnud parteilis-ametkondlik eluvõõrus on ohtlik – see tuleb peatada.

Artikkel on ilmunud 2.07.2014 maakonnalehes Meie Maa.

Külliki Kübarsepp: Kartellierakonnad on üle toidetud

Varem minister Ken-Marti Vaheri nõunikuna töötanud Paloma Krõõt Tupay («Poliitikat ei saa teha ilma rahata», PM 22.05) tuli välja mõttekäiguga, et poliitikat ei saa ilma rahata teha. Kodanikud ei peaks end välja elama mitte erakondade rahastamise ja poliitikute palkade peale, vaid küsima, mis poliitikas sisuliselt toimub. Autor jääb väga üldsõnaliseks ja ei puuduta peaaegu üldse erakondade rahastamise tegelikke probleeme Eestis. Kumab läbi hoiak: ärge kritiseerige, laske tööd teha!

Küsimus pole, kas erakondi riigieelarvest rahastatakse, vaid see, kui suured summad riigi ja rahva rahast selle peale pannakse. Kui võtame teised ELi liikmesriigid, siis seal hoolitsetakse hoopis enam võrdsete kampaaniavõimaluste ja vaba diskussiooni eest, mitte ei külvata raha lennukilt. Meie praegust erakondade rahastamise süsteemi võiks iseloomustada kui riigivargust. Raha tuleb ojadena, kuid selle kasutamise eest ei vastuta keegi. Liikmemaksuga erakondade lihtliikmed ei panusta. Vajame siin kindlasti täpsemat ja läbipaistvamat poliitikat, mille üks mehhanism on märksa tagasihoidlikum rahastamine maksumaksja taskust. Riigi otsetoetuste puhul võetakse paljudes maades arvesse ka kohalike valimiste tulemusi, mitte ei jäeta valimisliite «kuivale». Kui otsetoetuste maht ja rahvaarv suhtesse panna, siis jõuame kiirelt järeldusele, et Eesti riik rahastab kartellierakondi vägagi heldelt.

Lätis on kogutoetus suurusjärgu võrra väiksem kui meil. Leedu, mis on üks heldemaid ELis, annab erakondadele absoluutsummas vähem raha kui Eesti, aga Leedu rahvaarv on kolm miljonit. Kõige suurem jama on see, et erakondade rahastamine suleb konkurentsi ja meil on tekkinud kartell ehk nn riigiparteid. Ülerahastamine sai alguse kümme aastat tagasi, kui võimule saanud Res Publica otsustas erakondade rahastamist kolmekordse hüppega suurendada. Kurjad keeled räägivad, et tegemist oli suurte kampaaniavõlgadega ning nende lappimiseks hakatigi riigieelarvest enneolematult suuri summasid võtma.

Artikkel on ilmunud 26.05.2014 ajalehes Postimees.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 81
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4