Category - Julgeolek

Jüri Saar: löök korruptantidele

Riigikohtu otsus maadevahetuse asjas on väga oluline verstapost Eesti riikluse ja õiguskultuuri arengus. Selles põimuvad omavahel mitu fundamentaalset teemat.

Esiteks formuleerib see uut moodi selle, mida üldse tähendab korruptsioon ja millised on korruptsioonikuriteod. Laias laastus võib eristada kahesugust lähenemist üldiste hüvede omakasulisele kasutamisele kui sotsiaal-kultuurilisele nähtusele, mis eristab üsna selgelt idamaist ja läänelikku baasarusaama.

Idamaisel valitsejal ja temast hierarhias allapoole jääjatel on kõigil õigus neile hüvedele. Valitseja on eelkõige jagaja, kes otsustab, mida võtab endale ja mida annab allapoole kasutada. Lääneliku arusaama järgi on niisugune põhimõte sügavalt vale. Mida kõrgem positsioon ühiskondlikus hierarhias, seda suuremad õigused, kuid seda suurem on vastutus nende ees, kes jäävad allapoole.

Nii käitumise kui ka otsustamise läbipaistvus peab tagama selle, et kõrge võimupositsioon ei korrumpeeriks selle hõivanud inimest. Ja seeläbi ei kahjustuks üldised huvid.

Eesti on kogu iseseisvusaja liikunud samm-sammult eemale sovetlikust, sügavamalt sisult idamaisest arusaamast lääneliku poole. Seda sümboliseerib ilmekalt altkäemaksu ja pistise eristamise kaotamine meie karistusseadustikust alates 1. jaanuarist 2015. Nende tegevuste erinevusi mõista on võimalik üksnes nõukogudeaegse loogika raames, sest tõmmata täpset piiri iseenesest seadusega keelatud ja lubatud tegevuste vahele, mida viiakse ellu omakasulistes huvides, on sageli võimatu.

Tähtis on näha hoopis just seda, et neid tehinguid tehakse omakasulisel viisil, kasutades ära oma ametipositsiooni, informeeritust, mõjukust, samal ajal kahjustades üldiseid huve. Just neid huve, mida isik oma ametikohustuste või positsiooni tõttu kaitsma oli kohustatud. Riigikohus andis ka selge signaali, et tulevikus läheb üha raskemaks peita omakasulisi huve lihtsameelsuse taha, väites, et lihtsameelne olla pole seadusega keelatud.

Teiseks võttis riigikohus seisukoha jälitustoimingute tegemise lubatuse-keelatuse suhtes. Erinevalt esimese astme kohtust, kus protseduurireeglite vastu eksimine tõi kaasa tõendite arvestamata jätmise, arvas riigikohus teisiti. Eitamata vajadust edaspidi täpsemalt paika panna varjatud jälitustoimingute kui ultima ratio kasutamise reeglid, näitab riigikohtu otsus selget positsioonivalikut.

Riigi kui võimuka ja vägivalla monopoli valdava institutsiooni sekkumise legitimeeritus tuleb vajadusest kaitsta nõrgemal positsioonil asujat.

Siit tuleneb süütuse presumptsiooni põhimõte, mille järgi inimene ei pea tõestama enda süütust, vaid riik peab tõestama tema süüdiolekut. Süütuse presumptsioon kehtib loomulikult kõikide kodanike jaoks, kuid kuulumine eliidi hulka, millega kaasneb reakodanikust suurem võim, peab tooma kaasa ka suurema vastutuse.

Korruptsioonikuriteod on peitkuriteod, mida panevad toime ühiskonnas kõrgel positsioonil olevad isikud (nn valgekraed), kelle eraelu ja ametipositsioon sagedasti seguneb. Korruptsioonikuritegudega tekitatav kahju on üldine, puudub konkreetne kannataja. Maadevahetusega teenis tulu teatav isikute ring, kes sai hõlptulu maksumaksja, st meie kõigi arvelt.

Selle kahju ja tulu suurust sendi täpsusega kindlaks teha on võimatu, mis aga ei tähenda, et kahju pole tekitatud. Rääkimata ühiskondlikule moraalile tekitatud kahjust, mis kaasneb kõrgel positsioonil olevate isikute karistamatusega. Nende kuritegude kohta ilma jälitustoiminguteta informatsiooni koguda on kas raske või isegi võimatu, sest keeruline on tõestada kusagil saunas või ühisel jahiretkel tehtud kuritegelikku kokkulepet.

Järelikult tekib olukord, kus vajadus jälitustoimingute järele kasvab koos positsiooni tõusuga. Mitte vastupidi, mil kõrgema positsiooniga kaasneb üha ulatuslikum immuniteet, nagu meile vahepeal selgeks teha üritati. Isiku kõrge ühiskondlik positsioon tingib selle, et see inimene ei saa peituda samal määral sellesama argumendi taha, mis peab kaitsma reakodanikku riigi ülearuse sekkumise eest eraellu.

Kolmandaks andis riigikohus esmase hinnangu korruptiivsetele võrgustikele, riigi kaaperdamise katsetele, mis postsovetlikus ühiskonnas kergelt tekkima kipuvad.

Kuidas ikkagi luuakse sedalaadi seadusi, mille abil on võimalik korruptiivset tulu saada? Idanaabri juures nimetatakse seda administratiivseks ressursiks, mida ühtedel isikutel on ja teistel pole.

Maadevahetuse asjas liikus lisaks ebaausat rikastumist võimaldav informatsioon väidetavalt ka riigikogu nn kapo komisjonist asjaosalisteni. Loodetavasti jõuame kunagi ka sinnamaani, kus sedalaadi tegudele kriminaalõiguslik hinnang antakse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üks vana ja habemega lugu sai lõpuks ühiskonna jaoks õnnelikult paika. Eesti avalikkusele oli niisugust otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menetleda võimu omavate isikute ehk valgekraede kuritegusid.

Ühtlasi seab see selgema piiri nõukoguliku nomenklatuuri edasikestmisele, jätkusuutlikkusele.

Riigikohtu otsus tuletab õiguslike vahenditega kõigile asjaosalistele meelde, et suurema võimu ja kõrgema positsiooniga ühiskonnas käib alati kaasas ka suurem vastutus.

Artikkel on ilmunud 4.juulil 2014

8 küsimust kandidaadile: Tarmo Kruusimäe

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistad? 
 Esimene tee:  tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)
     Teine tee:  mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)
     Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)
     Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)
     Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Valige variant neist või pakkuge välja oma variant ning põhjendage, miks toetate antud varianti.

Nii suurt ja toimivat süsteemi ei saa hetkega suunata ühte kindlasse suunda ja välistada teisi. Mina pakuksin välja lõimitud tee, aga kui peab valima ühe konkreetse, siis esimene tee. Euroopas on väärtuste kriis ja seda on tajuda pea kõikjal. Me oleme loonud hoomamatult suure bürokraatide armee. Euroopalikud põhiväärtused vajavad kaitset ja kui meie alus on tugev, võime julgelt tulevikule vastu vaadata. Täna oleme me muutuste tõmbetuultes.

2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainult NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.

Euroopa liidul on äärmiselt vajalik tegeleda kaitsevaldkonnaga lisaks NATO-le. Nagu teame, siis selleks, et käivituks artikkel nr.5, on vaja mõningaid tingimusi. Küll aga suudaksid ELi liikmed omavahel sõlmida vastastikused lepingud välisohu korral ja sel juhul reaalset sõjalist abi pakkuda. Lisaks tuleb olla ettenägelik, sest EL relvajõude võib vaja minna ka muudes kriisi olukordades. Kõik ei sõltu teiste heast tahtest, vaid ise peab ka jõuliselt panustama oma julgeolekusse.

3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?

Euroopa liidu eripäraks on ja peab jääma tugevad rahvusriigid. Kõike ühe mõõdupuuga mõõta ei saa. Kui on riike, kus on juba toimiv maksupoliitika ja see rahuldab seda riiki, siis ei ole otstarbekas toimivat süsteemi lõhkuda. Liikmesriigid otsustavad ise.

Euroopa Liit on suveräänsete riikide ühendus ja igal rahvusriigil on oma eripära.

4. Kas Euroopa Liit peaks muutma oma eelarve struktuuri- näiteks mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama? Kas praegused kulutused on piisavad?

Peaks küll, aga kui ausalt öelda, siis see on väga laialdane protsess. Lihtsalt vastamise pärast ei soovi siin hakata valdkondi välja tuua on kentsakas enda valijate ees. Ma ei anna välja veksleid, mida täita ei suuda. Võtame näiteks palju räägitud põllumajanduse. Selge on see, et osade riikide arvates saab põllumajandus liiga vähe toetusi, teiste arvates jälle liiga palju. Selleks, et mingi muutus tuleks ,on vaja esmalt saavutada ühine seisukoht EPP-s (Euroopa Rahvaparteis). Kui see on saavutatud, siis algavad läbirääkimised sotsialistidega ja see on veel keerukam, kuid mitte lootusetu. Tööd on vaja teha ja topelt.  Esmalt, et sind võetaks kuulda ja siis tuleb üldist pilti vaadata: muuta eelarvet selliselt, et see kõiki enamvähem võrdselt rahuldaks.

5. Millistes valdkondades näete Euroopa rolli suurendamise vajadust ning millistes võiks see väiksem olla?

Ilmselgelt peab Euroopa roll suurenema energiapoliitikas, välis- ja julgeolekupoliitikas. Täna ei suuda EL kiiresti ja mõjuvõimsalt käituda välispoliitika maastikul, kas või silmas pidades Ukraina kriisi. Samuti näeme, et EL ei kasuta ära energiapoliitikas oma suurust ja võimsust. Euroopa aluseks on euroopalikud väärtused ja nende kaitse.

6. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa käituma Krimmis kriisi kontekstis?

Resoluutsemalt. Täna on EL minetamas oma mõjuvõimu. Kui seda üldse veel alles ongi. Tuletan meelde, et siiani ei ole lubatud rahvusvahelisi vaatlejaid  Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse ja ikka jälle viibutab EL näpuga – kamoon. Täna on 2014 – kuue aastaga ei mütsigi.

Majandussanktsioonid toimiksid siis, kui kõik Euroopa riigid järgiks seda in corpore. Paraku täna teevad paljud otsuseid just enda mätta otsast – vaadakem kasvõi prantslasi, kes tulu nimel on endiselt valmis müüma Mistral-tüüpi sõjalaevu Venemaale. Kui EL on liit ja jagab ühiseid väärtusi, siis käitub ta ka ühiselt!

7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.

Ma leian, et tegemist on probleemiga, mille kallal ei pea Euroopa Parlament oma aega ja energiat kulutama. Loomulikult ma tajun, et eesmärgiks on energiasäästlikus, aga siiski tuleks hoiduda laskumast liigselt detailidesse.

Hõõglampide puhul olen veendunud LED lampide pooldaja ja kannatamatult ootan, millal Tallinn jõuab ka sinna maale, kus on juba kõik Euroopa pealinnad. Tänavavalgustus on kohalikule omavalitsusele kuluartikkel ja siin tuleb minna säästvamatele lahendustele. Kui kodanik aga soovib oma tuba soojaks kütta hõõglambiga, siis miks mitte. Seda enam, et paljud nn säästlikumad lahendused on kallimad ja mitte lubatud eluajaga.

Tolmuimejate võimsuse reguleerimisega saavutame pigem vastupidise tulemuse. Kui tolmuimeja ikka ei ime, siis tuleb inimesel lisaks tolmuimejale kasutada veel harja ja kühvlit või mitu korda, ühte ja sama kohta puhastada. Võimsamate masinate eesmärk oli ju säästa inimeste aega.

8. Millises valdkonnas näeksid end tegutsemas Brüsselis- mis komisjonis, mis valdkondades?

Loomulikult on kõigi IRL-i saadikute fookuses julgeolek ja kaitsepoliitika. Minu nn teisteks valikuteks oleksid

CULT – kultuur ja haridus – need on hingelähedased teemad. Kasutame võimalust ja õpetame Euroopa Kaera-Jaani tantsima. Nii nagu eelnevatel aastatel on meile multikultuursust õpetatud. Eesti on tugev rahvusriik ja meie rahva traditsioonid on õppimist väärt. Kes söendaks vastu vaielda?

TRAN – trantsport ja turism – Eestil on selles vallas suurt potentsiaali.

LIBE – kodanikuvabadused ning justiits ja siseasjad. Eelkõige vaatan ma seda kõike noorsootöö ja kodanikuühenduste võtmes. Võrdest märkamist ja kohtlemist.

Intervjuu on avaldatud 22.05.2014 Postimehe veebiväljaandes.
 

Jüri Saar: Venemaaga sõlmitud lepingud on küsimärgi all

Ukraina kriis kui force majeure annab lääneriikidele õiguse ja põhjuse jätta varasemad kokkulepped Venemaaga täitmata

Venemaa viimase aja tegevus avaldab rahvusvaheliste suhete praktikale paratamatult suurt mõju. Läänemaailmal oleks mõistlik enda positsioneerimiseks hinnata, mida uus julgeolekupoliitiline olukord tegelikult tähendab. Tuleb küsida, millised varasemad lepped kehtivad edasi ja millised enam mitte.

Lääne ettekujutus Venemaast kui strateegilisest partnerist, keda üha rohkem positiivselt hõlmatakse, ei pidanud paika. Venemaast on nüüdseks saanud läänemaailma avalik oponent, vastane, kellega tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja kes võib astuda olukorda veelgi teravdavaid samme. Varem sõlmitud kokkulepetesse on sekkunud ettenägematu faktor, vääramatu jõud – force majeure, mis annab lepingupooltele õiguse varasemaid kokkuleppeid mitte täita ja lepinguid üle vaadata. Pealegi on see toimunud Venemaa initsiatiivil, mille juhid on viimasel ajal korduvalt rõhutanud enda rahulolematust rahvusvaheliste suhete senise joonisega.

Taganemise võimalused

Mis seisus on varem Prantsusmaa ja Venemaa vahel sõlmitud leping, mille järgi Prantsusmaa riigifirmad valmistavad Venemaa relvajõududele kaks kõrgtehnoloogilist dessantlaeva Mistral? Vormiliselt on varasem leping jõus, Venemaa on teinud makseid vastavalt lepingule ja selle järgi peaks ka Prantsusmaa endale võetud kohustusi täitma. Hoolimata sellest, et rahvusvaheline olukord on arenenud pöördelisel viisil, jääb kõik justkui samaks ja lepinguid tuleb täita. Kas see arusaam on asjakohane? Kas on võimalik, et lähiajal saabub Prantsusmaale 400 Vene mereväelast, kes saavad väljaõppe teenimaks dessantlaevadel Mistral?

Tegelikult ei pea niisugune seisukoht paika, sest Prantsusmaal valminud laevad suudavad muuta eri regioonide jõudude tasakaalu. Neid kasutades saab Venemaa kriisi eskaleerida. Leping Venemaaga sõlmiti 2011. aastal, kui seda riiki käsitleti strateegilise partnerina, kes ei ohusta läänt ega lääne liitlasi. Venemaa ise liikus sel ajal partneri staatusest liitlase staatuse poole.

Täiesti kohatu on teha nägu, et midagi pole muutunud, ning väita, et Prantsusmaa peaks tarnetest loobudes maksma kopsakaid leppetrahve. Lepingute teksti pole avalikustatud, kuid juhul, kui seal puuduvad punktid leppest taganemise ootamatute võimaluste kohta, oleks tegemist väga kentsaka ja tipptasemel korruptsioonile viitava juhtumiga.

Ettevalmistus ja koolitus, mida Saksamaa firma Rheinmetall on korraldanud Vene sõjaväelastele, on järgmine juhtum, mis vajab samasugust arutamist. Leping sõlmiti 2011. aastal ja selle alusel ehitati välja Vene lahingusõdurite koolitamise keskus, mis jõuab koolitada 30 000 sõdurit aastas. Nagu selgus, tarnis Saksamaa firma Rheinmetall Venemaale sõjaväe kiirreageerimisjõudude väljaõppekeskuse ja korraldas Vene sõjaväelastele väljaõpet. Väljaõppekeskus, mis on projekteeritud Saksa Bundeswehris kasutusel oleva imitaatori eeskujul, pidi olema maailma kõige arenenum seda tüüpi süsteem. Sedasama oskust rakendati Krimmi okupeerimiseks ja rohkemal või vähemal määral ka Ukraina ida- ja lõunapiirkondades ebastabiilsuse tekitamiseks. Kas Saksamaa riigina peaks andma firmale rohelise tee lepingut jätkata või ähvardavad firmat lepingu katkestamise korral leppetrahvid?

Pole enam partner

Jällegi tuleb hinnata üldise olukorra muutumise mõju konkreetsele lepingule. Varem tehti koostööd NATO strateegilise partneriga, kellega suhted üha paranesid. Nüüd on olukord teine, sest NATO on ametlikult loobunud Venemaad partnerina käsitlemast.

Olukord, kus NATO-sse kuuluv riik suhtleb Venemaaga edasi kui strateegilise partneriga, tõstatab küsimuse NATO kui kaitseorganisatsiooni ja selle liikmesriikide pädevuse vahekorrast.

Kolmandaks vaatame Vene–Ukraina gaasitarnete lepingut. Venemaa on varasemat lepingut ühepoolselt muutnud, tõstes oluliselt gaasi hinda. Peale selle on Venemaa okupeerinud üle 5% Ukraina territooriumist ja ohustab praegu Ukraina iseseisvust, kuid gaasitarnete lepingut peaks Venemaa arvates justkui endiselt täitma.

Tegemist on väga kummalise arusaamaga, mille kohatus peaks olema selge ka rahvusvahelises õiguses vähe orienteeruvale mittejuristile. See, et konkreetset sõja kuulutamise akti ei ole, ei tähenda, et Venemaa ja Ukraina praeguste valitsuste vahel pole tegelikult sõjasarnast konfliktset suhet. Ukraina–Venemaa läbikäimine peab muutunud olukorras saama uue rahvusvaheliselt tunnustatud baasi, mis lepitakse kokku pärast olukorra stabiliseerumist. Venemaal pole ressursse jätkata Ukrainaga ebastabiilseid suhteid pikka aega, sest niisugune olukord muutuks peagi ohtlikuks Venemaa enda eksistentsile.

Vastuvõetamatult käitudes ei saa Venemaa juhid osas valdkondades suhelda läänemaailmaga niimoodi, nagu midagi poleks juhtunud (business as usual).

On reeglid, mille järgi saab partneritega suhelda, ja kui neid ei täideta, siis omavahelise suhtlemise tase ja iseloom muutub ning jõuab teise paradigmasse. See eeldab oma positsiooni selgitamist ja uuel tasemel läbirääkimisi. Venemaa andunud läänemaiste sõprade arusaam on aga järgmine. Venemaal pole õigust ennast teistele peale suruda („Venemaa on natuke süüdi”), kuid teistel ei ole õigust näha Venemaas ainult halba („nad on väga süüdi”). Aimata võib isegi etteheidet läänele, justkui oleks too tinginud Ukraina kriisi Venemaad „mitte austades”, „mitte armastades” ja „tema oma näo säilitamist takistades”. Või peaks Ukraina ohvrina leidma lohutust sellest, kui ta üldse „suuremeelselt” ellu jäetakse? Ilmselt ei peaks läänemaailm praeguses olukorras neist asjadest sedamoodi aru saama.

3 OLULISEMAT LEPINGUT

1 Mistral-tüüpi helikopterikandjate tarneleping Prantsusmaaga.

2 Kiirreageerimisjõudude väljaõppekeskuse arendamise leping Saksa firma Rheinmetalliga.

3 Venemaa ja Ukraina vaheline gaasitarnete leping.

Artikkel on ilmunud 20.05.2014 Eesti Päevalehes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 11
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4