Category - Arutelu

Peeter Võsu: naastrehvide maksustamine tekitab Tallinnas liiklusõnnetuste järsu tõusu

Tallinna linnavalitsuse väide, et naastrehvid kulutavad asfalti ei ole kellelegi uudiseks. See on fakt, kuid vaatamata sellele on neid mõistlik kasutada. Naastrehvide maksustamise soov ei tarvitse olla seotud ainult teede kulumisega. Põhjuseid selle teema tõstatamisel tuleks ehk otsida Tallinna eelarveaukudes, mille lappimiseks otsitakse lisaraha. 

Lisaraha vajadust võis juba siis ette aimate, kui rakendus tasuta ühistransport. Oli selge, et asi nii ei saa jääda, kellegi rahakotist tuleb sellele leida kate. Lisaks sellele on kindlasti nii möödunud kui ka eelolevate valimistega kasvavad kommunikatsioonikulud. Tõsiasi on see, et kui kulutusi ei taheta kärpida, tuleb lisada tulusid, mis hoiaks eelarve tasakaalus.

Tallinn on ennegi soovinud kohaldada erinevaid kohalikke makse lisasissetulekute hankimiseks. Mitte kaua tagasi tehti proovi paadimaksuga. Naastrehvimaks tundub olevat samast kategooriast, mis on juba eos määratud läbikukkumisele.

Miks ei ole naastrehvimaks mõistlik?

Naastrehv on hädavajalik jäise teekatte korral. Mitmed eksperdid on väitnud, et auto pidurdusteekond on nendega sõites märgatavalt lühem, kui lamellrehvidega. Eesti Rehviliidu andmetel saab naastrehvidega linnakiirusel sõites isegi kuni 15 m  enne pidama, kui lamellrehvidega. See on tõenäoliselt päästnud mitmeid elusid. Inimelu hinda ei saa võrrelda rahaga, mis läheb kulunud asfaldi taastamisele.

Meedias on läbi aegade kõlanud ka väiteid, et lamellrehviga saab hakkama või pole ju palju vahet. Nende väidete puhul on üks ühine probleem – puudub alus, mille põhjal nii väidetakse. Need on kellegi kallutatud arvamused.

Teiseks probleemiks on soov teha sellest kohalik maks. Kuidas peaks sellise maksu korral käituma Tartu elanik, kes sõidab Tallinna? Kas linna sisenedes maksma naastrehvi maksu? Kui nii peaks juhtuma, siis millise vastumeetme Tartu linnavalitsus peaks tallinlase kiusamiseks välja mõtlema? Lisaks Eesti sisesele liikumisele külastab Tallinna ka päris palju autoga reisijaid Soomest ja teistest välisriikidest. Kui me neid Tallinna sisenemisel hakkaksime maksustama, leiutaksid nad kindlasti meie suhtes mõne sarnase maksu.

Kui Tallinn peaks tõesti midagi sellist ära tegema, oleks tuleval talvel oodata liiklusõnnetuste järsku tõusu, kuna mitmed loobuks naastrehvidest maksu tõttu. See paneks kogu riigi seadusandjad otsima lahendusi selle maksu keelustamiseks. Nii mõnegi maksuga on seda ennegi juhtunud.

Maksud ja kohalikud maksed peavad lisaks juriidilisele vettpidavusele olema demokraatlikus riigis ka õiglased. Rahvas on ju ülima võimu kandja. Sellist laadi maksete puhul peab kulu tekitaja selle ka kinni maksma. Antud juhul peaks autojuhid maksma kulutatud teede taastamise.

Nii antud juhul kui ka mitmetes teistes, teede ehitusi puudutavates diskussioonides, on lisamaksustamise teema tõstatunud. Tundub, et nendes aruteludes sageli unustatakse, et autokütusele lisatud aktsiis ongi selleks, et katta teede ehitamise ja taastamise kulud. Sageli unustatakse, et see maks peaks tervikuna minema teedesse ja katma ka kõik teedega seotud kulud.

Läbi aastate on neid printsiipe osaliselt ka eiratud. Kui sellest osa kasutada lihtsalt riigikassa täiteks, tähendab see sisuliselt autujuhi kõrgemat maksukoormat, mis on vastuolus Eesti üldiste maksupõhimõtetega.

Loomulikult peab kütuseaktsiis olema piisavalt kõrge, et katta teedega seotud kulud. Olen veendunud, et sellest saab iga autojuht aru ja on meeleldi nõus sellise maksega. Kui senine aktsiis ei kata teedele minevaid kulutusi, tuleb aktsiisi tõsta. Arusaamatul põhjusel räägitakse sageli vajadusest mõne muu maksu kohaldamiseks. Miks see peaks hea olema?

Kütuseaktsiis on kõigist teede maksustamise võimalustest kõige õiglasem. Teemaksu makstakse vastavalt kütuse tarbimisele. Mida rohkem keegi sõidab, seda rohkem kulub kütust, seega maksab ka rohkem aktsiisi. Raskem auto, mis kulutab rohkem teid, tõstab ka kütusekulu ja seega ka aktsiisi. Kütuseaktsiisi on kerge koguda. Selleks ei ole vaja eraldi maksuarvestust, vaid arvet peab ainult kütusemüüja.

Kui nii hea süsteem on juba rakendatud, mis oleks muude maksude lisamise eeliseks? Näiteks, kui rakendataks auto aastamaks, luksusmaks, naastrehvimaks ja kõik muud lisamaksud, milleks jätkub fantaasiat. Miks mitte lihtsalt lisada kütuseaktsiisi, kui praegune laekumine ei kata kulusid?

Tundub, et siin pakutu osutuks liiga lihtsaks ja läbipaistvaks. Probleemiks on see, et siis ei saaks laekunud maksuraha kasutada muudeks kulutusteks. Siis tulekski seda teede ehituseks ja remondiks kasutada. Tundub aga, et probleemid on hoopis mujal.

Artikkel on ilmunud 8.04.2014 Eesti Päevalehe portaalis.

Aivar Kivisiv: Tolerantsus kui vaenamise vorm ja relv põhiväärtuste lõhkumiseks

Artikkel on ilmunud 3.mail 2013 ajalehes Sirp

Kirjutama sundis mind üks kohtumine noorte haritlastega, kes nimetasid mind aegunud vaadetega konservatiiviks ja ebatolerantseks inimeseks. Vaidlus puudutas homoabielusid ja lapsendamist. Mina väljendasin selget seisukohta traditsiooniliste pereväärtuste kaitseks ja selgitasin, et riik ei saa toetada jätkusuutmatut peremudelit. Vastus, mille noored haritlased andsid, oli kummastav. Nad väitsid, et homoabielu on jätkusuutlik, sest lapsi saab lapsendada. Kui küsisin, et kustkohast neid lapsi lõppuks ikkagi võtta, siis lisati, et Aafrikast ehk ikka saaks, kui kohapealt enam võtta ei ole. Vestlusest ei arenenud dialoogi, mind nimetati ebatolerantseks homofoobiks ja ilmselt ka rassistiks, kellele ei meeldi Aafrikast adopteeritud neegrilapsed. Lõpetuseks soovitati mul häbeneda ja kasvada, et järgmine kord julgeksin nende ette tulla.

Mida sellest vestlusest saab järeldada? Tolerantsus on eesti keeles sallivus, leplikkus, mõnede sõnaraamatute järgi ka taluvus. Võiks ju öelda, et viisakas ja salliv on kuulata ka teise poole arvamust, kui ise sellega päris nõus ei ole. Kahjuks ei kuulatud korralikult ära minu põhjendusi, miks ma kaitsen traditsioonilisi pereväärtusi ja olen vastu homoabieludele, mis hägustavad sajandeid toiminud abielu mõistet. Sellest võibki järeldada, et tolerantsus on omandanud uue mõõtme, selle sildi all on välja kujunenud uus vaenamise vorm: kui sa ei ole meiega nõus, siis ei ole sa ka tolerantne ja mittetolerantsetel inimestel ei ole moodsas, kiiresti arenevas ühiskonnas kohta. Teiseks paistab silma tendents hägustada mõisteid ja rääkida asjadest ümbernurga, mitte nende õigete nimedega.

Arvan homode asjus, et tegu on puudega inimestega, kes ei suuda saada lapsi psüühilise või geenihälbe tõttu. Inimese või looma üks põhiülesanne on saada järglasi. Kui ta neid mingil põhjusel ei saa, siis on ju tegu puudega. Tänapäeval ei ole puue kindlasti põhjus, et inimest ühiskonnast tõrjuda või temasse kuidagi üleolevalt suhtuda. Homodesse tuleb suhtuda mõistvalt nagu teistessegi puudega inimestesse. Kindlasti ei ole puue selline asi, millega peaks uhkustama ja seletama, et tegemist on millegi erilisega.

Minult küsiti pärast haritlastega kohtumist mõni päev hiljem ühes teises seltskonnas: „Kui mees ja naine elavad koos ja kõik on füüsiliselt korras, aga karjääri huvides või lihtsalt laiskusest ei soovita lapsi. Kas see on puue?” Mina vastaksin, et on küll.

Abielu on läbi sajandite olnud vorm toetamaks perekonda, abielu annab õigusi ja jagab ka kohustusi lõppeesmärgiga kaitsta pere nõrgimat osa – last. Sealhulgas kaitseb see vajadusel ka üht vanemat lapse kasvatamisel teise vanema surma puhul. Abielu põhieesmärk on ikkagi järelkasv ja võimalikult turvalised tingimused laste kasvamiseks, mitte glamuurne pidu millegi näitamiseks.

Kui nüüd laiendada pilti, siis teine objekt, mida viimasel ajal meedias rünnatakse, on kirik. Siinses kontekstis räägime kristlikust ja Eestis enamasti luterlikust kirikust. Kui jätame liturgiad ja palved tagaplaanile, siis on kirik samuti traditsiooniliste põhiväärtuste kandja. Kirik püüab hoida ühiskonda raamides, mis on selle säilimiseks vajalik. Võime olla usklikud või mitte, siiski annab kiriklik foon mingi kirjutamata reeglite kogumi ja kultuurilise tausta. Mina kui mitte ühegi koguduse liige võin seda väita. Kirik kaitseb oma konservatiivsusega ühiskonda liiga kiirete muutuste eest, mis võivad olla ühiskonnale hukatuslikud. Paljus ongi kirik aegade pikku välja kujunenud põhiväärtuste kaitsja. Loomulikult on ka kirik ajas koos ühiskonna arenguga muutunud ja nii see peabki olema.

Teemat veelgi laiendades jõuame multikultuurilisuse juurde, kus igasugust vastuväitmist nimetatakse tolerantsi puudumiseks. Sallivus on igati mõistlik ja selgelt kultuurrahva tunnus, aga kõigil asjadel on piirid. Loomulikult on Euroopas usuvabadus, aga kas see peab väljenduma minaretist käratseva mulla kuulamisega avalikus ruumis, nagu just Stockholmis lubati. Kas kristlased Euroopas peavad loobuma koolides jõulude pidamisest, sest see pidi solvama moslemitest õpilasi?

Kes on järgmised vähemused, kes nõuvad abielusid või mingi kummalise tegevuse seadustamist? Kas järgmisena tulevad tänavatele pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid ja kannibalid? Kuhu jõuab ühiskond välja sellise sisutühja ja ohtliku sallivusega, kui asju ei nimetata tihti oma õigete nimedega ega tahetagi ühiskonna traditsioone hoidvate inimestega dialoogi astuda? Kas meie eesmärgiks on jõuda munadeta ühiskonda, nagu on näha ETV seriaalis „Lilyhammer” Norra näitel?

Lõpuks tahan küsida: kellele on kasulik süstemaatiline põhiväärtuste ründamine ja väljakujunenud ühiskonnamudelite lõhkumine? Kellele täpselt on see kasulik, on raske öelda, aga kellele see kasulik ei ole, oskan küll. Kasulik ei ole see eelkõige vanale Lääne-Euroopa kristliku taustaga kultuurile. Sisserändajad idast, keda multi-kulti eelkõige kaitseb, ei taju seda eurooplaste heatahtlikkusena, vaid eurooplaste lolluse ja nõrkusena. Sundajateenistus Nõukogude armees andis mulle selles osas piisavalt kinnitust. Needsamad moslemid, keda me võltstolereerime, viskaksid kõik homod oma päritoluriigis kividega surnuks ja soovivad teha seda ka tegelikult siin. Põhiväärtuste ründamine ja hägustamine võib olla ülemaailmsete islamiorganiatsioonide huvides, kes unistavad kogu maailma islamiseerimisest. Ei tasu unustada ka Hiinat, kes viib läbi oma ülemaailmse majandusekspansiooni poliitikat ja võib toetada oma idamaises kavaluses kõiki vahendeid konkurentide nõrgendamiseks. Ka kristlikus kultuuriruumis võib olla äärmuslikke jõude, kes valavad meelega õli tulle, et oodata parajat hetke oma ebademokraatliku poliitilise agenda elluviimiseks.

Kallid noored haritlased, ma ei pea teie peale viha ega ei ole teie peale solvunud, sest mõistan, kuidas sellised arvamused kujunevad. Täiesti loomulik on ka see, et kiire kommunikatsiooni tingimustes on maailm kiiremas muutumises. Ka põhiväärtused muutuvad kiiremini. Tahan öelda, et nii võõraste kultuuride pealetung kui ka pendli kaldumine liiga kõrvale ja siis järsk tagasilangemine ei ole teie huvides. Totalitaarsed režiimid on näidanud alati oma kultuurivaenulikkust. Sama kehtib ka võõraste kultuuride kohta, kes suruvad allutatud enda süsteemi. Vaadake maailmale vahel ka lihtsustatumalt. Kui ei ole järeltulevat põlve ja kultuuriruumi, kuhu oma kunsti ja teadmisi pakkuda, siis kaob ühel päeval ka teie eksisteerimise mõte.

Intervjuu: Jüri Adams: Rahvakogu on nagu vene rulett

Intervjuu on ilmunud 16.aprillil 2013 ajalehes Postimees. Intervjueeris Urve Eslas.

Rahvakogust on möödas veidi üle nädala. Nüüd on paras aeg hinnata, mis siis õigupoolest toimus.

Normaalne poliitiline protsess toimub nii, et kõik need, kes ei ole riigis toimuvaga rahul, püüavad asju korrigeerida sel teel, et järgmistel valimistel saavutada piisavalt hea tulemus ja siis selle baasilt viia riigiellu korrektiivid.

Meie Eestis aga jõudsime olukorda, kus praktiliselt keegi enam ei arva, et oleks võimalik saavutada teistsugust valimistulemust ilma poliitika mängureeglites midagi oluliselt muutmata. Kui ütlen «teistsugust valimistulemust», siis pean silmas olemasolevat nelja erakonda. Nende osatähtsus riigikogus võib ju valimiste tagajärjel muutuda, aga et sinna nende kõrvale võiks tulla viies või kuues erakond või et need neli olemasolevat erakonda hakkaksid asju ajama kuidagi väga teistmoodi, sellist lootust ei ole. Selle punnseisu, lootusetu oleku taustalt algaski otsing, kuidas oleks võimalik saavutada Eesti sisepoliitika mängureeglite muutmist.

Kas te peate silmas seadusandlikke raame või pigem käitumisreegleid?

Mina ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et moraali lugemisega või eeskuju näitamisega on võimalik mängureegleid oluliselt muuta. Vene lasteluuletajal Samuil Maršakil on tekst, kus kassile loetakse moraali, mida ta kõike peaks teistmoodi tegema, kass kuulab seda ja sööb rahulikult edasi.

Käitumisreeglid muidugi muutuvad ajaga ja ajakirjandusel on sellele oluline mõju, aga muutumise peamine tee käib ikka nii, et inimesed, kelle käitumisega ei olda rahul, jäävad poliitikast kõrvale. Asemele tulevad uued, teistmoodi käituvad inimesed.

Uute erakondade loomine on meil kujunenud praktiliselt võimatuks. Uute tulijate jaoks on praegu riigikogus esindatud nelja erakonnaga võistlemise tingimused äärmiselt ebavõrdsed. Alates 2004. aastast saavad riigikogus esindatud erakonnad riigieelarvest rahalist toetust nii palju, et suudavad sellega katta oma põhilised valimiskampaania kulud. Uutel tulijatel sellist võimalust ei ole ja nii on nad pandud rahaliselt täiesti ebavõrdsetesse tingimustesse.

Erinevalt omaaegsest Res Publicast ei saaks praegu ükski uus erakond ka erasektorist olulist rahalist toetust, sest alates 2004. aastast on erasektor valdavalt lakanud erakondi valimiskampaanias toetamast. Uus erakond peab oma valimistulemuse saavutama ilma valimisreklaami ostmata.

Kui haritlased ütlevad, et neid ei kuulata ja et praeguse valitsuse inimesed suhtlevad rahvaga ülbelt, siis kõik need ärritavad tegurid on sekundaarsed. Poliitilise elu punnseisu keskne põhjus on ebavõrdne olukord poliitilises konkurentsis.

Ma ei tahaks siinkohal hakata üle kordama kõike seda, mida suurepäraselt analüüsis Ivar Tallo artiklis «Vajame erakonnadebatti» (Sirp 22.03). Praeguse nelja nn kartellierakonna positsioon on sarnane sellega, mis oli komparteil nõukogude võimu ajal.

Kuidas see protsess nii kaugele arenes, et kartellistumine võimalikuks sai?

Praegune olukord kujunes järk-järgult, ilma et keegi oleks seda selliseks kavandanud. 1994. aastal leiti, et Eestile oleks parem suurte erakondade kiirem kujunemine paljude väikeste asemel, ja tõsteti minimaalselt nõutavat liikmete arvu tuhandeni. See on elanike arvuga võrreldes kõige kõrgem liikmete miinimumarv maailmas, aga see iseenesest ei ole veel traagika.

Kuid pärast 2003. aasta Res Publica valimisvõitu tõstis Juhan Partsi valitsuskoalitsioon riigi poolt riigikogu erakondadele antava rahalise toetuse alates 2004. aastast kolmekordseks. Nii kujunes praegune olukord nende kahe faktori koosmõjul. Esialgu ei saanud keegi aru, et neil otsustel võivad olla halvad tagajärjed. Läks umbes kümme aastat, enne kui Eesti ühiskonnas hakati aru saama, millisesse ummikseisu oli satutud.

Kui kunagistes valesammudes puudus ilmne pahatahtlikkus, siis  soovimatus olukorda muuta, et kunagisi vigu parandada, ei pea ju silmas riigi huve, vaid lähtub parteide erahuvidest?

Võimul olevad inimesed ei tee ju enda arvates halbu otsuseid, neil on ikka silme ees mingi hea eesmärk. Ent ühelgi otsusel ei ole ainult see üks tagajärg, see, mida otsuse tegijad kavandavad. Poliitikud peaksid ette nägema ka teisi, soovimatuid tagajärgi. Kuid ebaintelligentsed poliitikud ei suuda neid ette näha. Sellega kaasnevad halvad tagajärjed on vahel palju ohtlikumad kui see, kui soovitud hea tagajärg jääb saavutamata.

Kui 2003. aastal käis riigikogus vaidlus erakondade rahastamise küsimuste üle, oli kümmekond rahvaesindajat, kes neis otsustes ohtu nägid, ülejäänud olid hurraaga poolt. Ka 1994. aasta erakonnaseaduse eesmärk oli ühiskondlik-pedagoogiline – loodeti sundida pisierakondi liituma. Kuid see sund on viinud tulemuseni, et ühiskonna ülejäänud osad kaotasid võimaluse esitada valimistele oma kandidaatide nimekirju.

Rahvakogu enamus ütles täiesti selgelt, et praegune olukord ei saa enam edasi kesta ja tuleb lasta uutel erakondadel juurde tekkida. Kuid nüüd alles võitlus algab. Oleks naiivne arvata, et neli parlamendierakonda sellega niisama lihtsalt lepivad. Tõenäoliselt punnitakse muudatustele väga põhjalikult vastu.

Kõige enam hakatakse vastu punnima rahalise ebavõrdsuse likvideerimisele. Riigikogu erakonnad ei taha mingil juhul oma riigieelarvelist rahastatust vähendada. Vastupidi, nad on huvitatud, et see hakkaks kasvama. Hiljuti jõudis justiitsministeeriumist riigikokku ettepanek, et parlamendierakondade rahastamise võiks siduda tarbijahinna kasvuga. Kui tänavu on see summa 5,4 miljonit eurot, siis järgmisel aastal oleks see 5,6 miljonit. Muudes küsimustes on neli riigikogus esindatud erakonda ikka erinevatel arvamustel, aga selles, nende ühishuvi küsimuses, on üksmeel.

Kui vastuseis uute erakondade tekkimisele ja rahastamise muutmisele on nii tugev, siis kas on üldse võimalik, et Rahvakogu see ettepanek riigikogu heakskiidu saab?

Raske ütelda. Mina näen asja nii, et kõigi nelja erakonna sees on erinevaid arvamusi. Osa inimesi ütleb, et tuleb iga hinna eest säilitada praegune süsteem. Samas on ka neid, kes on kaugelenägelikumad ja ütlevad, et pikemas perspektiivis viib see katastroofini. Ma ei tea, millises erakonnas sisevõitlus esimesena välja lööb. Keskerakonnast ma ei arva, et see võiks olla koht, kus mõni tiib ütleb, et jätame nüüd riigilt varastamise ja hakkame kasinalt ning kokkuhoidlikult elama. Pigem lahvatab see mõne teise erakonna sees.

Erakondade sisedemokraatia probleem üldisest liinist kõrvalekaldumist muidugi eriti ei soosi.

Erakondade siseasjadega on nagu teise perekonna siseeluga. Meile võib mitte meeldida, kuidas naabripere elab, et nad tülitsevad liiga palju või ostavad lastele liiga kalleid mänguasju, aga me ei saa nende elu käsutada. Samamoodi pole võimalik erakondi käsutada. Eks maailmas on varemgi olnud erakondi, kes on oma sisemiste valede valikute tõttu hävingule läinud. Seda juhtub arvatavasti ka meie ajal.

Miinimum, mida Eestis on praegu vaja saavutada, on anda normaalne võimalus kodanikele hakata moodustama uusi erakondi ja anda erakondadele normaalsed võimalused osaleda valimistel. Kui need tingimused on täidetud, siis tõenäoliselt tuleb ka tulemus.

Mis te arvate seisukohast, mis teeb vahet poliitikas ja erakonnapoliitikas osalemisel: kui erakonnapoliitika on oma mängureeglite tõttu muutunud nakkusohtlikuks neile, kes sellega liituvad, siis otsitakse pigem võimalust osaleda poliitikas ilma erakonnaga liitumata. Kas see ei saa üheks takistuseks uute erakondade moodustamisele?

Mina defineerin seda mõistet nii, et poliitika on tuleviku kujundamise töö.

Kui tahame, et meie riik ja ühiskond oleksid tulevikus kuidagi teistmoodi, siis tuleb teha selle nimel tööd. Ainult pahandamine ei ole väga produktiivne. Tuleviku kujundamise töö on alati kollektiivne töö. Tuleb üles leida inimesed, kes tahavad samasuguseid muutusi nagu sina, ja leida nendega mõistlik koostöövorm.

Tuleme tagasi Rahvakogu juurde. Enne selle toimumist oli ühiskonnas mitmeid hirme. Miks seda peljati?

Neile, kes meie poliitikaelu on jälginud, ei olnud midagi üllatavat küsimustes, mis laupäeval Rahvakoguks kokku kutsutud inimeste ette pandi, ja vastustes, mida neile anti. Uudisväärtusega oli vastus presidendi otsevalimise küsimusele. Üldiselt arvati, et tuleb valdav ülekaal presidendi otsevalimise poolt. Et seda ei tulnud, sellel on selge seletus: meil on olnud järjest kolm presidenti, kellesse rahva enamik suhtub kiitvalt, nii ei nähta ka vajadust süsteemi muuta.

Kõik muud vastused olid ettearvatavad. Küsimuste juures oli esitatud kaks peamist vastusevarianti: kas jääme olemasoleva korralduse juurde või muudame seda, ja pakutud üks või mitu võimalust, milline uus kord võiks olla. Olemasoleva korralduse suhtes valitseb Eesti ühiskonnas praegu valdavalt rahulolematus, seepärast said muutmise ettepanekud suurema poolehoiu.

Laias laastus 60 protsenti vastanutest oli praeguse olukorra muutmise ettepanekute poolt. Laupäevaste hääletamiste põhitulemus on sõnum, et suur osa elanikkonnast tahaks olukorra muutmist. Selle peamine väärtus on, et nüüd ei saa enam ütelda, et on mingi väike seltskond «Harta 12-le» alla kirjutanud haritlasi, kes nurisevad, vaid sedasorti nurinal on elanikkonna hulgas palju laiem toetus.

Seega on Rahvakogu peamine väärtus, et ta teatud mõttes legitimeeris hartas öeldu koalitsioonipoliitikute jaoks laiemalt?

Soov, et midagi muutuks, on tugev, aga muudatusi nõudvad meeleolud on killustunud erinevate variantide vahel. See kõik ei vii veel tingimata olulistele muutustele. Aga vähemalt mingisugused kosmeetilised muutused on tulemas lähiajal.

Kuid ma olen väga skeptiline selles osas, kas sarnane üritus peaks korduma või kas seda saaks soovitada teistele riikidele. See, mis toimus, sarnanes vene ruletiga. Eesti riigi meelekohale pandi püstol ja vajutati päästikule, õnneks ei olnud seekord rauas padrunit. Kui seda hakata kordama, siis ühel hetkel võib seal olla padrun. Inimeste antavad vastused on esmajoones ikka emotsionaalsed, ratsionaalseid vastuseid ei saa eeldada.

Kui samasugune ettevõtmine toimuks majanduskriisi ajal, võib tulemus olla kurb. Eestis on selline kogemus olemas. 1933. aasta sügisel toimus põhiseaduse rahvahääletus olukorras, kus suur osa rahvast oli tööta, inimesed olid kaotanud oma säästud ja keegi ei tundnud kindlust homse päeva suhtes. Sellistes olukordades tegelevad inimesed protestihääletamisega, aga protesti sihitakse ka nende vastu, keda ei saa tegelikult süüdlaseks pidada.

See, et Rahvakogu andis ebatavaliselt mõistliku tulemuse, oli üldisest olukorrast tulenev juhus. Kogu Rahvakogu protsessi ajal oli Eesti sisepoliitiline kliima erakordselt rahulik, üleriigilise tähtsusega skandaale ei olnud. Teistsugustel tingimustel oleksid tulemused võinud olla hoopis teistsugused.

Reformierakonna rahastamisskandaal, mille tulemusena Rahvakogu sündis, oli siiski endiselt õhus.

Viimase paari-kolme kuu jooksul on valitsuskoalitsiooni-vastast turmtuld ju anda püütud, aga see ei olnud tõhus. Erakondade rahastamise valdkonnas ei ole siiski mingit põhimõttelist erinevust, kas on tegemist valitsuskoalitsioonierakondadega või opositsiooni erakondadega. Kui osa ajakirjandust tahab meeles pidada esmajoones seda, et oli konkreetsete Reformierakonna liikmetega seotud rahastamisskandaal, siis selles ei ole midagi taunitavat.

Mina siiski kutsuksin üles nägema asju laiemalt, et kogu erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise praktika on üksainus suur skandaal, või kui tahate – paljude erinevate skandaalide ahel. Et skandaal on valimiskampaaniate kulude lükkamine maksumaksjate kaela; et skandaal on valimiskampaaniate võlgu tegemine; et skandaal on maksude maksmisest kõrvalehiilimine või varimajanduse raha kasutamine poliitikas; et skandaal on ettevõtete annetuste põrandaalune ja raamatupidamise andmeid võltsiv kasutamine jne.

Viimane uudis oli ju see, kuidas Keskerakond organiseeris osa linna raha liikumise läbi ametnike palga erakonna vahenditesse. See peaks ka skandaali nime väärima.

Kui oletame, et Rahvakogu oli vene rulett, siis milline oleks võinud olla see küsimus, mis oleks läinud kuulina rauda?

Kas või seesama eespool käsitletud presidendi otsevalimise küsimus. Teistsugune tagajärg oleks võinud anda võimaluse formeerida populistlik erakond, mis seaks eesmärgiks parlamentaarse vabariigi asemel presidentaalse vabariigi, ja tõenäoliselt ka teistsuguse valimissüsteemi.

Täpselt selline oli olukord Eestis 1933. aastal. Justkui üleöö tõusis suurimaks erakonnaks Vabadussõjalaste Liit seisukohtadega, et kõik, mis seni oli tehtud, oli tehtud valesti, et parlamentaarne riik ei kõlba kuhugi, et on vaja suure võimu ja kõva käega presidenti. Praktiliselt ühe aastaga saavutati suure osa valijate toetus.

Meie praeguses rahulikult arenevas Eestis, mis omakorda on stabiilses Euroopa Liidus, tundub see mõeldamatu. Aga see ei ole võimatu, me oleme oma ajaloos selle juba korra läbi elanud. Ülesköetud rahvahulgad on alati võimelised füüsiliselt pühkima minema olemasoleva valitsuse ja riigikogu ning lööma platsi puhtaks. Läinud aastal juhtusid sarnased asjad araabia riikides.

Riigid on ehitatud mitmel moel keeruliseks ka sellepärast, et riigi mõistlik valitsemine peab rahvamasside emotsionaalsest seisundist olema parajalt distantseeritud ja isoleeritud. Kui praegu saame öelda, et see, kuidas Rahvakogu välja kukkus, on positiivne, siis täpselt samasugune mehhanism võib teistsuguses emotsionaalses olukorras anda risti vastupidise tulemuse. Ma ei ütle, et me pääsesime üle noatera. Aga need inimesed, kes Rahvakogu käivitasid ja organiseerisid, ei andnud endale aru, millise tulega nad mängima hakkasid ja kui ohtlik see on.

Kas rahvas on massina tegutsedes siis pigem rumal kui arukas?

Rahvas on rahvas. Rahvas koosneb inimestest ja inimesed on väga erinevad. Rahva hulgas on kihte, kes on rumalad ja kelle kohta võiks öelda, et demokraatiale oleks parem, kui nad üldse kunagi valima ei tuleks. Ja siis on teised kihid, kelle kohta saab öelda, et tänu neile demokraatia veel üldse püsib, sest nad on targad ja vastutustundlikud. Peale selle on mitmesugused vahekihid.

Emotsionaalne hingeseisund võib rahva hulgas lainetada äärmiselt kummaliselt ja kunagi pole garanteeritud, et lainetavates olukordades ei jää peale otsused, mis on pikemas perspektiivis halvad. Üks demokraatia kõige raskemaid ja olulisemaid ülesandeid on võitlus selle eest, et rumalus rahva hulgas ei kasvaks liiga suureks. Et kasvavad põlvkonnad saaksid poliitharidust. Et rahva mõistlikumad osad saaksid vähem haritute üle hoida vaimset kontrolli.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 10
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4