Category - Majandus

Andres Herkel: Eestit ohustab parteiline eluvõõrus

Vaatamata kirglikule ööjauramisele riigikogus ja ühe seaduse sidumisele valitsuse usaldusküsimusega on Eesti poliitika üldpilt värvitult kurb ning rumalusest tiine. Erakonnad elavad programmilistes kinnisideedes ja parteilise võitluse loogikas, mis ei lase lahendada Eesti ees seisvaid probleeme.

Järk-järgult kujuneb nii pensionäridele kui ka lastega peredele harjumuseks see, et poliitikud annavad ja võtavad. Üks lubab, aga teine tõmbab vee peale. Uute kampaaniatega vahetatakse halvad kinnisideed veel halvemate vastu. Vaid asjasse pühendunud mäletavad, kes mida lubas ja kes kellele jala taha pani. Pisut eemaldudes paistab kõik viljatu puntratantsuna.

Haavatavad väikeettevõtjad

Üks peamisi puutumatuse oreooliga pärjatud kinnisideid on tulumaksu langetamine, mis paneb muu eelarve surve alla. Sammhaaval kasvab aga muude maksude osakaal. Hallidest aegadest võimul püsiva Reformierakonna kinnisideed on tapnud sisuka maksudebati. Tulumaksu langetamine kombinatsioonis sotside lubadustega sunnib otsima üha uusi ja uusi mooduseid riigieelarve tulude lappimiseks.

Sammud, millega seda tehakse, viivad meid sinna, kuhu kaasaegse turumajanduse ehitajad Eestit algselt kindlasti viia ei tahtnud. Meie tulevikku kujundavad märksõnad on üleregulatsioon, uute kontrollimehhanismide ehitamine ja halvenev ettevõtluskliima. Eriti kannatab väikeettevõtja. Areenil pole nähtavat jõudu, kes suudaks taandarengu peatada. Kuid see jõud tuleb luua.
Lõpuks sõltub kõik Eesti kodanikuühiskonna küpsusest. Tuletan meelde, et tegelikult on ka erakonnad – vähemalt teoreetiliselt – kodanikuühiskonna osa. Samuti on seda ettevõtlusorganisatsioonid, kelle häält viimase käibemaksuseaduse muudatuse puhul pole taas kuulda võetud.

Räägime näiteks just nüüd seaduseks saavast või saanud autode käibemaksu seadusest. Maksuametniku loogikast lähtudes ehitab see, nagu ka varem vastu võetud 1000-euroste arvete maksuametile edastamise seadus, suurt ja uhket süsteemi. Kirjutame riigieelarvesse pisut raha ja nõuame ettevõtjatelt “ausust“. Tõenäoliselt tulevad “suured kalad“ (ehk need, kes rahastavad suuri parteisid!) sellega toime.

Paraku jäävad kõige haavatavamaks väikeettevõtjad, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku. Nende jaoks on nii täiendavate kulutuste tegemine kui ka mõne senise soodustuse kadumine oluliselt suurema mõjujõuga. Ja siis imestatakse, miks nad pettuvad, miks tekib negativism riigi suhtes?!

Peame väga selgelt küsima, mida me õieti tahame. Kas filigraanset, kuid elukauget süsteemi või seda, et Eesti tegelikult elaks? Millist mõju avaldab see, kui heitunud väikeettevõtja otsustab pillid kotti panna, sest lihtsam on mõnda naaberriiki palgatööliseks minna? Lõppastmes on see ju väljarände ja Eesti demograafilise olukorra küsimus.

Usalduse murendamine

Jah, maksuaugu lappimiseks võib ja tuleb võtta meetmeid, kuid eeskätt vajame me tasakaalustatud meetmeid. Praegu murendatakse usaldust – seda enam, et riigikogu erakonnakartell ise naudib puutumatust. Teatakse ka, et vajadusel mängivad kõik teised Reformierakonnaga kaasa ning hääletusnupu värv sõltub vaid sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis.

Ettevõtjale peale pandud uusi kohustusi ja koormisi pole tasakaalustatud teiste, arengut soosivate sammudega. Säärane areng ning maad võtnud parteilis-ametkondlik eluvõõrus on ohtlik – see tuleb peatada.

Artikkel on ilmunud 2.07.2014 maakonnalehes Meie Maa.

Karli Lambot: Rail Balticu saatuslik nõrkus

Rail Baltic peaks toetuma ELi majanduslike sõltuvussuhete loogikale. Esmapilgul tundub, et ta teebki seda. Baltimaad ja Soome seotakse Euroopa südamega. Täiendava liiklussoone geopoliitilist tähtsust on raske alahinnata. Kõigele lisaks ehitatakse uus raudtee väidetavalt suuresti jõukate eurooplaste rahaga.

Tasuvus. Ometi on Rail Balticu praegusel projektil on mitu nõrka kohta, mis võivad talle saatuslikuks saada. Raske on aru saada, kuidas suurinvesteering lõpuks tasuvaks muutub. Keskseks küsimuseks on tõusnud raudteetrassi asukoht. Tänased trassialternatiivid välistavad kogu reisijateveo potentsiaali kasutamise.

Raudtee, mis jääb Balti riikide hõreda asustuse puhul väheste “suurlinnade” linnasüdametest ja lennujaamadest nõnda kaugele, kujuneb vaevalt peamiseks eelistuseks mõistliku sõiduajaga sõitude puhul. Projekti eestkõnelejad tunnistavadki seda vaikimisi ning on lauale tõstnud kaubaveo kaardi. Kuid Euroopa-suunaline kaubavedu ei vaja kiirraudteed ning Soome miljonid kaubatonnid, mis peatselt jõustuva laevakütuse väävlidirektiivi tõttu peaksid maismaale ehk siis uuele raudteele kolima, jäävadki ilusaks unistuseks. Kaupade vedu Soomest meritsi Lääne-Euroopa sadamatesse jääb alatiseks nii palju energiasäästlikumaks, nii et mingisugune väävlidirektiiv ei suuda pikas plaanis raudteed majandusseadusi eiravalt meretranspordi alternatiiviks kujundada. Samuti on kohalik väetiste tootmine miljonites tonnides äärmiselt ebaselge plaan ja nagu öeldud, kiirraudteed nende mahtude transportimiseks küll vaja ei ole.

Kaks valikut. Ilma majandusliku tasuvuse alussambata tänast Euroopa Liitu tõenäoliselt ei oleks. Rail Balticu puhul on viga sellest mööda vaadata. Me ei suuda juba olemasolevat nn vene laiusega raudteetrassi tänaste investeeringute mahu juures töökõlblikuna hoida ja peame igal aastal leidma paarkümmend miljonit eurot lisaraha. Tegelikke valikuid on ainult kaks: kas reisijad hakkavad oluliselt rohkem maksma või tuleb koormus riigieelarve kaudu maksumaksjate õlgadele panna. Majanduslikult mittetasuva Rail Balticu puhul tuleb teha sarnaseid otsuseid, kuid summad ja järelikult ka risk on juba oluliselt suuremad.

Venemaad ei peaks kõikides olukordades pelgama ning tasapisi teda rohkem Euroopaga siduma. Rail Balticu kontekstis tähendaks see põhimõttelise võimaluse loomist, et tulevikus ühendaks Lääne-Euroopa laiusega raudtee vene suurlinna Peterburi Euroopa raudteevõrguga. Praegused trassivalikud seda aspekti hästi ei arvesta.

Artikkel on ilmunud 4.6.2014 Äripäeva veebiväljaandes.

8 küsimust kandidaadile: Tarmo Kruusimäe

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistad? 
 Esimene tee:  tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)
     Teine tee:  mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)
     Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)
     Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)
     Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Valige variant neist või pakkuge välja oma variant ning põhjendage, miks toetate antud varianti.

Nii suurt ja toimivat süsteemi ei saa hetkega suunata ühte kindlasse suunda ja välistada teisi. Mina pakuksin välja lõimitud tee, aga kui peab valima ühe konkreetse, siis esimene tee. Euroopas on väärtuste kriis ja seda on tajuda pea kõikjal. Me oleme loonud hoomamatult suure bürokraatide armee. Euroopalikud põhiväärtused vajavad kaitset ja kui meie alus on tugev, võime julgelt tulevikule vastu vaadata. Täna oleme me muutuste tõmbetuultes.

2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainult NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.

Euroopa liidul on äärmiselt vajalik tegeleda kaitsevaldkonnaga lisaks NATO-le. Nagu teame, siis selleks, et käivituks artikkel nr.5, on vaja mõningaid tingimusi. Küll aga suudaksid ELi liikmed omavahel sõlmida vastastikused lepingud välisohu korral ja sel juhul reaalset sõjalist abi pakkuda. Lisaks tuleb olla ettenägelik, sest EL relvajõude võib vaja minna ka muudes kriisi olukordades. Kõik ei sõltu teiste heast tahtest, vaid ise peab ka jõuliselt panustama oma julgeolekusse.

3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?

Euroopa liidu eripäraks on ja peab jääma tugevad rahvusriigid. Kõike ühe mõõdupuuga mõõta ei saa. Kui on riike, kus on juba toimiv maksupoliitika ja see rahuldab seda riiki, siis ei ole otstarbekas toimivat süsteemi lõhkuda. Liikmesriigid otsustavad ise.

Euroopa Liit on suveräänsete riikide ühendus ja igal rahvusriigil on oma eripära.

4. Kas Euroopa Liit peaks muutma oma eelarve struktuuri- näiteks mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama? Kas praegused kulutused on piisavad?

Peaks küll, aga kui ausalt öelda, siis see on väga laialdane protsess. Lihtsalt vastamise pärast ei soovi siin hakata valdkondi välja tuua on kentsakas enda valijate ees. Ma ei anna välja veksleid, mida täita ei suuda. Võtame näiteks palju räägitud põllumajanduse. Selge on see, et osade riikide arvates saab põllumajandus liiga vähe toetusi, teiste arvates jälle liiga palju. Selleks, et mingi muutus tuleks ,on vaja esmalt saavutada ühine seisukoht EPP-s (Euroopa Rahvaparteis). Kui see on saavutatud, siis algavad läbirääkimised sotsialistidega ja see on veel keerukam, kuid mitte lootusetu. Tööd on vaja teha ja topelt.  Esmalt, et sind võetaks kuulda ja siis tuleb üldist pilti vaadata: muuta eelarvet selliselt, et see kõiki enamvähem võrdselt rahuldaks.

5. Millistes valdkondades näete Euroopa rolli suurendamise vajadust ning millistes võiks see väiksem olla?

Ilmselgelt peab Euroopa roll suurenema energiapoliitikas, välis- ja julgeolekupoliitikas. Täna ei suuda EL kiiresti ja mõjuvõimsalt käituda välispoliitika maastikul, kas või silmas pidades Ukraina kriisi. Samuti näeme, et EL ei kasuta ära energiapoliitikas oma suurust ja võimsust. Euroopa aluseks on euroopalikud väärtused ja nende kaitse.

6. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa käituma Krimmis kriisi kontekstis?

Resoluutsemalt. Täna on EL minetamas oma mõjuvõimu. Kui seda üldse veel alles ongi. Tuletan meelde, et siiani ei ole lubatud rahvusvahelisi vaatlejaid  Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse ja ikka jälle viibutab EL näpuga – kamoon. Täna on 2014 – kuue aastaga ei mütsigi.

Majandussanktsioonid toimiksid siis, kui kõik Euroopa riigid järgiks seda in corpore. Paraku täna teevad paljud otsuseid just enda mätta otsast – vaadakem kasvõi prantslasi, kes tulu nimel on endiselt valmis müüma Mistral-tüüpi sõjalaevu Venemaale. Kui EL on liit ja jagab ühiseid väärtusi, siis käitub ta ka ühiselt!

7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.

Ma leian, et tegemist on probleemiga, mille kallal ei pea Euroopa Parlament oma aega ja energiat kulutama. Loomulikult ma tajun, et eesmärgiks on energiasäästlikus, aga siiski tuleks hoiduda laskumast liigselt detailidesse.

Hõõglampide puhul olen veendunud LED lampide pooldaja ja kannatamatult ootan, millal Tallinn jõuab ka sinna maale, kus on juba kõik Euroopa pealinnad. Tänavavalgustus on kohalikule omavalitsusele kuluartikkel ja siin tuleb minna säästvamatele lahendustele. Kui kodanik aga soovib oma tuba soojaks kütta hõõglambiga, siis miks mitte. Seda enam, et paljud nn säästlikumad lahendused on kallimad ja mitte lubatud eluajaga.

Tolmuimejate võimsuse reguleerimisega saavutame pigem vastupidise tulemuse. Kui tolmuimeja ikka ei ime, siis tuleb inimesel lisaks tolmuimejale kasutada veel harja ja kühvlit või mitu korda, ühte ja sama kohta puhastada. Võimsamate masinate eesmärk oli ju säästa inimeste aega.

8. Millises valdkonnas näeksid end tegutsemas Brüsselis- mis komisjonis, mis valdkondades?

Loomulikult on kõigi IRL-i saadikute fookuses julgeolek ja kaitsepoliitika. Minu nn teisteks valikuteks oleksid

CULT – kultuur ja haridus – need on hingelähedased teemad. Kasutame võimalust ja õpetame Euroopa Kaera-Jaani tantsima. Nii nagu eelnevatel aastatel on meile multikultuursust õpetatud. Eesti on tugev rahvusriik ja meie rahva traditsioonid on õppimist väärt. Kes söendaks vastu vaielda?

TRAN – trantsport ja turism – Eestil on selles vallas suurt potentsiaali.

LIBE – kodanikuvabadused ning justiits ja siseasjad. Eelkõige vaatan ma seda kõike noorsootöö ja kodanikuühenduste võtmes. Võrdest märkamist ja kohtlemist.

Intervjuu on avaldatud 22.05.2014 Postimehe veebiväljaandes.
 

  • Praegune leht 1, lehti kokku 18
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4