Category - Kodanik

Sirje Kiin: kooselu ja/või abielu?

Eestis kütab kirgi üles mais valitsuse toetuse saanud kooseluseaduse eelnõu, mille algatasid 40 riigikogu saadikut. Uus seadus tahab anda võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid vajavad siiski kooselu õiguslikke tagatisi.

Eelnõu eesmärk on kaitsta mitteabielulises kooselus elavaid isikuid. Kooselulepingu saavad sõlmida kaks täisealist ja teovõimelist füüsilist isikut – olenemata soost. Vähemalt ühe isiku elukoht peab olema Eestis. Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.

Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.

Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.

Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.

Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks Austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.

Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.

Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43% vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40% arvas, et see on inimese vaba valik. 28% arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46% oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51%, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.

Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.

Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.

Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas – värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibivargument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.

Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.

Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?“ Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?

Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.

Artikkel on ilmunud 25.06.2014 ERR portaalis.

Jevgeni Krištafovitš: Miks ma käisin Kremli-meelsete meeleavaldusel?

Ärge provotseerige Kremli-meelseid! Kõige targem on nende üritusi ignoreerida! Just selliseid üleskutseid kuulsime riigijuhtide, poliitikute ja arvamusliidrite käest vahetult enne möödunud laupäeval toimunud meeleavaldust “Vene maailma kaitseks”. Isegi sise- ja välisministrid ei pidanud paljuks anda isiklikke soovitusi, kuidas käituda seoses putinistide avalike koosolekutega Tallinnas.

Mina aga eirasin neid justkui rahu nimel tehtud juhtnööre ja läksin möödunud laupäeval nimetatud meeleavaldusele, mis toimus Dostojevski monumendi lähedal Kanuti aias. Käes oli mul plakat: “Punalipu kummardajad tagasi Balti jaama”. Tunnen, et pean selgitama, miks ma ometi midagi sellist tegin. Aga mitte sise- või välisministrile, vaid kogu Eesti rahvale.

Ütlen ausalt, kui mina oleksin eestlane, oleksin kindlasti sel päeval koju jäänud või läinud randa jalutama. Aga ma olen venelane. Ja mul ei olnud mingit kahtlust, et õhtustes uudistes näen ma jälle reportaaže, kus öeldakse, et Eesti “venelased” kutsusid Putini vägesid appi ja nõudsid nõukogude okupatsiooni taastamist.

Venelasena on mul sellest lihtsalt kõrini. Pärast seda, kui nägin paar nädalat tagasi teleka vahendusel Tallinna vanalinnas inimesi rahulikult punalippu lehvitamas, sai mul mõõt lõpuks täis. Ma ei luba enam, et minu ja teiste venelaste nimel võtaksid Eestis sõna igasugused sovjetid. See on lõpude lõpuks minu rahvusliku eneseväärikuse ja au küsimus.

Viimane pikett Kanuti aias oli mitmes mõttes erakordne. Osalejaid oli kokku kaheksa (mina üheksas) ja võrreldes 2007. aastaga on see kindlasti suur edasiminek. Samas  on muutunud palju radikaalsemateks sellistel kogunemistel esitatavad sõnumid. Piketil “Vene maailma kaitseks” levitati antisemiitlike loosungeid, näidati filme sionistide vandenõust emakese Venemaa vastu ning rüvetati juutide ususümboleid, muuhulgas näidates suurel ekraanil näiteks verist Taaveti tähte.

Tallinna kesklinnas toimus ehtne punafašistlik pidu, mille tunnistajateks olid kümned pargis jalutanud inimesed, nende seas ka näiteks Rootsi legendaarne välisminister Carl Bildt, kes viibis tol päeval Tallinnas Lennart Meri konverentsil.

Me teame Ida-Ukraina näitel väga hästi, millega sellised meeleavaldused võivad lõppeda, kui üle piiri saabub Putini relvastatud abi. On täiesti selge, millisest “ajaloolisest šansist Vene maailmale” rääkisid Kanuti aias meeleavaldust korraldanud Kremli austajad.

Kui me aga astume selliste ilmingute vastu resoluutselt välja, siis mingit “ajaloolist šanssi” ei tule neil siin maal enam kunagi. Mina isiklikult ei luba, et minu nimel räägiksid Žuravljov või näiteks Yana Toom, kes käib USAs Eesti natsismist loenguid pidamas ja teatab vene meediale, et eesti keel ning rahvas on välja suremas.

Mu emakeel on vene keel, aga olen valmis näitama, et eesti mehe meel pole mitte surnud veel. Kui teist võimalust ei ole, siis teen seda plakatiga üritusel, kus ühe osaleja kohta on kolm ajakirjanikku. Sest kui ma olen seal kohal, siis pole minu sõnumit lihtsalt võimalik ignoreerida. Ja meedias ei ilmu pärast ühtegi pealkirja, et eestivenelased kummardavad Putinit.

Eestivenelased hoiavad tegelikult Eesti lippu kõrgel. Meie venelased on Tanja Mihhailova, Kostja Vassiljev ja Mihhail Lotman ning Anna Jankelevitš ja Ženja Fokin! Me oleme kõik erinevad. Venelased on me ümber igal pool, alates sõbralikult naeratavast kassapidajast Rimis kuni haridusministrini. Ja me ei mõtle ega räägi kõik nagu Stalnuhhin.

Ilmselt peab tänases Eestis eeltoodut ikka veel täiendavalt rõhutama. Selles mõttes on venelase elu Eestis ikka pisut raske küll. Vähe sellest, et sinult oodatakse valiku tegemist, pead sa oma valikut ka pidevalt seletama, mis võib samas mõnikord üsna tüütu olla. Aga elame üle, ega venelased siin nõrga tahtejõuga pole!

Artikkel on ilmunud 29.04.2014 Delfis.

Sergei Metlev: Kodakondsuse väärtus peab püsima

Üldjoontes on uue koalitsiooni kavandatud kodakondsuspoliitika muudatused head. Iseseisvas Eestis sündinud noortele kodakondsuse automaatne andmine sõltumata vanemate mittekodaniku staatusest on õigustatud, kuna sellisel viisil mittekodanike taastootmine mõjub ebaõiglusena.

Kodakondsust ei jagata niisama

Seejuures tuleb meeles pidada, et kodakondsus on oluline kuuluvus, mis annab õigusi ja eeldab vastutust. Seetõttu Eesti passe ei tohi kindlasti jagada, nagu õhupalle poe avamisel. Kodakondsuspoliitikas „rohkem” ei tähenda „parem”.

Hoopis vastupidiselt mõtleb meie idanaaber, kes väljastab praegu oma passe Krimmis nii kiiresti kui trükimasin neid trükkida jõuab. Me ju ei taha, et Eesti kodaniku staatus oleks sama, mis mõne huviringi liikmelisus.

Kaugeltki mitte igaüks ei soovi kodanikuks saada ja igaüks ei väärigi seda. Eesti kodanikuks saamise motivatsioon on langenud viimastel aastatel ka seetõttu, et nn halli passiga võib reisida vabalt nii Euroopasse kui ka Venemaale.

Kodakondsuseta inimesed saavad hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, saavad riigilt sotsiaalabi ja muid teenuseid. Jah, erakonda astuda ei saa ning avalikus sektoris on piirangud, kuid igaüks polegi nendest huvitatud. Inimesed ei lähtu kodakondsuse saamisel ainult tunnetest ja emotsioonidest. Enamik ikkagi kalkuleerib ja püüab mõista, milline variant on talle parem. Kui Eesti kodakondsus ei osutu nende jaoks parimaks variandiks, siis pole midagi parata.

Seetõttu riik ei pea lendama aknast sisse, hõigates: „Saa kodanikuks!” Kuid teadlikkust selle saamise võimalustest ja tingimustest peaks kindlasti tõstma, et motiveeritud inimesed saaks valutult läbida kõik bürokraatiabarjäärid. Kui siiras soovija, kes valdab riigikeelt ja tahab ennast kindlalt Eestiga siduda, saab ametnike halva suhtumise osaliseks või tunnetab menetluse venimist ja keerukust, siis me riskime heade kodanike kaotamisega, keda Eesti väga vajab.

Vene riik tõmbab

Ühtlasi on samamoodi Eestis sündinud kodakondsuseta vanemate lastega. On natuke veider, et näiteks 2000. aastal Eestis sündinud lapsest saab mittekodanik. Praegu kehtib meil nn vereprintsiip, kodakondsust saadakse vanemate kaudu. Pean täiesti õigustatuks erandi tegemist. Ei ole midagi halvemat lõimumise seisukohalt, kui iseseisvas Eestis sündinud lapse, kelle vanemad elavad Eestis, automaatne riigist eemaletõukamine. Teda võib enda poole tõmmata Vene riik, kes on järjekindlalt tõestanud, et ei kavatse olla oma naabritele hea partner. Kindlasti ei taha ma sellega öelda, et pass määrab identiteedi. See pole nii must-valge. Kuid tal on kindlasti mõju. Kas me saame kriisiolukorras loota Vene kodanike ning mittekodanike lojaalsusele? Osaliselt ilmselt saame, kuid neil on kindlasti üks argument vähem, miks Eesti eest seista.

Kodakondsuse teema liigne fetišeerimine ei ole õigustatud. Palju produktiivsem oleks töö kohaliku venekeelse inforuumi kujundamisel ning lõimumisvaldkonna paremal koordineerimisel ja rahastamisel. Teeb murelikuks, et ei soovita luua ERRi raames kvaliteetset venekeelset televisiooni. Suur osa lõimumisele suunatud vahenditest tuleb ELi fondidest, mitte riigieelarvest. Et lõimumise koordineerimine riigi poolt on puudulik ja teema vedeleb kuskil valitsuse sahtlis. Et ei taheta kaitsta meie inimesi Venemaa kanalite skisofreenilise propaganda eest, argumenteerides seda sõnavabaduse ülimuslikkusega.

Ohustav liberaliseerimine

Tulles tagasi kodakondsuse juurde, on üks arutlemist vääriv aspekt see, kes kodakondsust üldse väärib? Minu meelest väärib seda iga Eesti inimene, kes on püsivalt ennast Eestiga sidunud (kaheksa-aastane püsiva elukoha nõue), on Eesti riigi põhiseaduskorrale lojaalne ning valdab riigikeelt minimaalsel tasemel, mis võimaldab tal Eesti ühiskonna toimimisest aru saada ja osaleda selle elus. Võib tunduda, et lojaalsusenõue on sama, mis mõistlikkuse printsiip õiguses – tõlgendada saab mitmeti. See ei pea siiski päris paika.

Põhiseaduse paragrahv 54 sõnastab selle ilusti ära: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Põhiseadusliku korra tuum peitub preambula tekstis: „…on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kui inimene kinnitab, et jagab neid põhiväärtusi ja on vajaduse korral valmis meie riiki kaitsma, siis ta väärib Eesti vabariigi kodaniku staatust. Õnneks neid aluseid keegi muuta ei kavatse, välja arvatud võib-olla Keskerakond, kes näeb enda jaoks avamata häältereservi riigikogu valimistel. Tuleb tunnistada, et radikaalne liberaliseerimine selles valdkonnas viiks Eesti kaugemale Euroopast ja ohustaks suveräänsust.

Mainisin Venemaa kodakondsuse andmise poliitikat. Nüüdsest saavad passi lihtsustatud korras kõik kaasamaalased, keda defineeritakse põhiliselt keeletunnuse kaudu. Praegu on Eestis ligi 110 000 Venemaa kodanikku. Eesti riigi huvides on see, et antud arv ei tõuseks. Oluliselt seda langetada niikuinii ei õnnestu, kuna Vene passist loobumine on saaga omaette.

Pärast Krimmi hõivamist elame teises olukorras. Isegi kõige suuremad russofiilid peavad mõistma, et vajadusel on Kreml valmis kasutama jõudu oma kodanikke kaitsmise ettekäändel, hõivates suveräänsete riikide territooriume.

Eesti jaoks on see olukord kahe otsaga asi, sest kui me ei soodusta piisavalt Eesti kodanike arvu suurendamist, säilitame enda jala küljes kellamehhanismiga pommi. Jagame kodakondsust liialt laiali, siis ise vähendame kodaniku staatuse väärtust ning anname teisele riigile lojaalsetele inimestele otsese vahendi Eesti kahjustamiseks.

Põhiseadus arvab eesti rahva sekka just kodanikke, kes ongi kõrgeima võimu kandjad. Seetõttu peame olema ettevaatlikud ja meie rahvale omaselt tegutsema kiirustamata, kuid läbimõeldult.

Tasakaalukas kodakondsuspoliitika soodustab Eesti julgeolekut ja sisemist rahu siis, kuid ta töötab koos teiste lõimumise suunas tehtud pingutustega. Olgu see ühine inforuum või riigi tõhus lõimumise toetamine.

Artikkel on ilmunud 21.04.2014 Õhtulehes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 33
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4