Category - Rahvuslus

Sergei Metlev: Kodakondsuse väärtus peab püsima

Üldjoontes on uue koalitsiooni kavandatud kodakondsuspoliitika muudatused head. Iseseisvas Eestis sündinud noortele kodakondsuse automaatne andmine sõltumata vanemate mittekodaniku staatusest on õigustatud, kuna sellisel viisil mittekodanike taastootmine mõjub ebaõiglusena.

Kodakondsust ei jagata niisama

Seejuures tuleb meeles pidada, et kodakondsus on oluline kuuluvus, mis annab õigusi ja eeldab vastutust. Seetõttu Eesti passe ei tohi kindlasti jagada, nagu õhupalle poe avamisel. Kodakondsuspoliitikas „rohkem” ei tähenda „parem”.

Hoopis vastupidiselt mõtleb meie idanaaber, kes väljastab praegu oma passe Krimmis nii kiiresti kui trükimasin neid trükkida jõuab. Me ju ei taha, et Eesti kodaniku staatus oleks sama, mis mõne huviringi liikmelisus.

Kaugeltki mitte igaüks ei soovi kodanikuks saada ja igaüks ei väärigi seda. Eesti kodanikuks saamise motivatsioon on langenud viimastel aastatel ka seetõttu, et nn halli passiga võib reisida vabalt nii Euroopasse kui ka Venemaale.

Kodakondsuseta inimesed saavad hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, saavad riigilt sotsiaalabi ja muid teenuseid. Jah, erakonda astuda ei saa ning avalikus sektoris on piirangud, kuid igaüks polegi nendest huvitatud. Inimesed ei lähtu kodakondsuse saamisel ainult tunnetest ja emotsioonidest. Enamik ikkagi kalkuleerib ja püüab mõista, milline variant on talle parem. Kui Eesti kodakondsus ei osutu nende jaoks parimaks variandiks, siis pole midagi parata.

Seetõttu riik ei pea lendama aknast sisse, hõigates: „Saa kodanikuks!” Kuid teadlikkust selle saamise võimalustest ja tingimustest peaks kindlasti tõstma, et motiveeritud inimesed saaks valutult läbida kõik bürokraatiabarjäärid. Kui siiras soovija, kes valdab riigikeelt ja tahab ennast kindlalt Eestiga siduda, saab ametnike halva suhtumise osaliseks või tunnetab menetluse venimist ja keerukust, siis me riskime heade kodanike kaotamisega, keda Eesti väga vajab.

Vene riik tõmbab

Ühtlasi on samamoodi Eestis sündinud kodakondsuseta vanemate lastega. On natuke veider, et näiteks 2000. aastal Eestis sündinud lapsest saab mittekodanik. Praegu kehtib meil nn vereprintsiip, kodakondsust saadakse vanemate kaudu. Pean täiesti õigustatuks erandi tegemist. Ei ole midagi halvemat lõimumise seisukohalt, kui iseseisvas Eestis sündinud lapse, kelle vanemad elavad Eestis, automaatne riigist eemaletõukamine. Teda võib enda poole tõmmata Vene riik, kes on järjekindlalt tõestanud, et ei kavatse olla oma naabritele hea partner. Kindlasti ei taha ma sellega öelda, et pass määrab identiteedi. See pole nii must-valge. Kuid tal on kindlasti mõju. Kas me saame kriisiolukorras loota Vene kodanike ning mittekodanike lojaalsusele? Osaliselt ilmselt saame, kuid neil on kindlasti üks argument vähem, miks Eesti eest seista.

Kodakondsuse teema liigne fetišeerimine ei ole õigustatud. Palju produktiivsem oleks töö kohaliku venekeelse inforuumi kujundamisel ning lõimumisvaldkonna paremal koordineerimisel ja rahastamisel. Teeb murelikuks, et ei soovita luua ERRi raames kvaliteetset venekeelset televisiooni. Suur osa lõimumisele suunatud vahenditest tuleb ELi fondidest, mitte riigieelarvest. Et lõimumise koordineerimine riigi poolt on puudulik ja teema vedeleb kuskil valitsuse sahtlis. Et ei taheta kaitsta meie inimesi Venemaa kanalite skisofreenilise propaganda eest, argumenteerides seda sõnavabaduse ülimuslikkusega.

Ohustav liberaliseerimine

Tulles tagasi kodakondsuse juurde, on üks arutlemist vääriv aspekt see, kes kodakondsust üldse väärib? Minu meelest väärib seda iga Eesti inimene, kes on püsivalt ennast Eestiga sidunud (kaheksa-aastane püsiva elukoha nõue), on Eesti riigi põhiseaduskorrale lojaalne ning valdab riigikeelt minimaalsel tasemel, mis võimaldab tal Eesti ühiskonna toimimisest aru saada ja osaleda selle elus. Võib tunduda, et lojaalsusenõue on sama, mis mõistlikkuse printsiip õiguses – tõlgendada saab mitmeti. See ei pea siiski päris paika.

Põhiseaduse paragrahv 54 sõnastab selle ilusti ära: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Põhiseadusliku korra tuum peitub preambula tekstis: „…on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kui inimene kinnitab, et jagab neid põhiväärtusi ja on vajaduse korral valmis meie riiki kaitsma, siis ta väärib Eesti vabariigi kodaniku staatust. Õnneks neid aluseid keegi muuta ei kavatse, välja arvatud võib-olla Keskerakond, kes näeb enda jaoks avamata häältereservi riigikogu valimistel. Tuleb tunnistada, et radikaalne liberaliseerimine selles valdkonnas viiks Eesti kaugemale Euroopast ja ohustaks suveräänsust.

Mainisin Venemaa kodakondsuse andmise poliitikat. Nüüdsest saavad passi lihtsustatud korras kõik kaasamaalased, keda defineeritakse põhiliselt keeletunnuse kaudu. Praegu on Eestis ligi 110 000 Venemaa kodanikku. Eesti riigi huvides on see, et antud arv ei tõuseks. Oluliselt seda langetada niikuinii ei õnnestu, kuna Vene passist loobumine on saaga omaette.

Pärast Krimmi hõivamist elame teises olukorras. Isegi kõige suuremad russofiilid peavad mõistma, et vajadusel on Kreml valmis kasutama jõudu oma kodanikke kaitsmise ettekäändel, hõivates suveräänsete riikide territooriume.

Eesti jaoks on see olukord kahe otsaga asi, sest kui me ei soodusta piisavalt Eesti kodanike arvu suurendamist, säilitame enda jala küljes kellamehhanismiga pommi. Jagame kodakondsust liialt laiali, siis ise vähendame kodaniku staatuse väärtust ning anname teisele riigile lojaalsetele inimestele otsese vahendi Eesti kahjustamiseks.

Põhiseadus arvab eesti rahva sekka just kodanikke, kes ongi kõrgeima võimu kandjad. Seetõttu peame olema ettevaatlikud ja meie rahvale omaselt tegutsema kiirustamata, kuid läbimõeldult.

Tasakaalukas kodakondsuspoliitika soodustab Eesti julgeolekut ja sisemist rahu siis, kuid ta töötab koos teiste lõimumise suunas tehtud pingutustega. Olgu see ühine inforuum või riigi tõhus lõimumise toetamine.

Artikkel on ilmunud 21.04.2014 Õhtulehes.

Andres Herkel: Eesti pole Ukraina, Ida-Virumaa pole Krimm

Mis saab, kui venelased üle piiri tulevad? Kui Putini ukaasiga ehitatakse uued sillad üle Narva jõe, nagu see oleks Kertši väin, et ikka mitu tanki saaks kõrvuti sõita? Kas Euroopa Liidu piir tõstetakse paarkümmend kilomeetrit lääne poole või tehakse üldse lahti? Mis maa see siis on?

Kui Krimmi analoogiasse kõvasti sisse elada, võivad sellised küsimused tekkida. Olukord on tõsine, kuid paanikaks pole põhjust. Eesti piiri pole niimoodi võimalik ületada. Siiski tuleb ümber vaadata senised ohuhinnangud ja teha endile selgeks, milleks tuleb eri arengute korral valmis olla.

Kui kaugele läheb Venemaa?

Venemaa tegevust naaberriikide morjendamisel iseloomustab selge käekiri. Külmutatud konfliktide tekitamine ja nende kaudu naaberriikide haavatavaks muutmine kuulub sellesse arsenali juba ammu. Seega ei tohiks Krimmiga juhtunu väga üllatav olla. Uudne on eeskätt häbematuse aste. Nii varjamatut rahvusvahelise õiguse rikkumist oli varem raske ette kujutada ning siitpeale paistavad kõik ohud ja riskid suuremad.

Teiseks kasutatakse riikide nõrgestamiseks nende sisevastuolusid. Kui kusagil tekib ühemõtteliselt läänesuunaline areng, siis leitakse ikka mõni vana kommunist või noorem diktaatorihakatis, kelle abiga demokraatiale kaikaid kodarasse visata. Selles osas on Eesti, Läti ja Leedu siiski turvalisemas staatuses.

Ma tõtt-öelda ei uskunud, et Venemaa läheb Krimmi Ukrainast eraldamise peale välja. Miks? Aga sellepärast, et Krimmi eemaldamine jätab venemeelsed jõud Ukrainas märksa nõrgemasse olukorda kui seni. Euroopasuunaline poliitika pälvib seda enam toetust. Järelikult on kogu arvestus niisugune, et pärast Krimmi jõhkrat ülevõtmist pole venemeelsel tiival Ukraina sisepoliitikas vähegi demokraatiat meenutavate vahenditega enam midagi teha.

Kas Venemaa lepib sellega? Ilmselt mitte. Tõenäoliselt keskendub edasine destabiliseerimisprogramm Ida-Ukrainale ja Odessale ehk piirkondadele, kus vene rahvusest elanikkonna osa on suur. Tekitatakse keskvõimule allumatuid regioone, mis hoiavad Ukrainat pingeseisundis.

Mida arvata tõigast, et välisuudistes on Vene diplomaadi suu läbi ühte seotud venekeelse elanikkonna olukord Ukrainas ja Eestis? Ajakirjandus muutis analoogia veel teravamaks, kui see algselt esitatud oli. Ohu teadvustusena oli see isegi hea. Nüüd on isegi väga naiivsel lääne poliitikul raske tõsiselt võtta juttu venekeelse elanikkonna õiguste rikkumisest Balti riikides. See jutt on ähvardus, ei muud.

Sellises julgeolekuolukorras peab Eesti valmis olema kõigiks võimalikeks arenguteks. Näiteks võib juhtuda mõni provokatsioon, mille eesmärk on näidata ka Eestit ebastabiilse riigina, kahjustada investeerimiskliimat jms. Ent see pole Krimmi stsenaarium.

Poliitiliselt teeb Moskva panuse Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele. Tema viimased avaldused tõestavad seda selgemini kui kunagi varem. Niipea aga, kui pinged eskaleeruvad, viib see kergesti Keskerakonna lagunemisele. See võib olla tõsisem kui senine kildude lahkulöömine.

Ida-Virumaa väärib tähelepanu

Mida Eesti tegema peab? Kerglast suhtumist riigikaitsesse on juba vähemaks jäänud. Tõmblemine teemal, et vaat nüüd tuleb tegelda tõelise integratsiooniga, teha seda rohkem, paremini ja kaasavamalt, paneb pisut muigama. Esiteks pean meie seniseid kodakondsus- ja keelepoliitika põhimõtteid õigeks. Kõige muu kohta ütleks, et vabandust, miks me sellele alles nüüd mõtleme?

Rahvusringhäälingu töö venekeelse auditooriumiga on nõrk. Me ei suuda Vene propagandakanalitega laial rindel konkureerida, küll aga on võimalik hoopis rohkem pildile tuua näiteks Narvas või Kohtla-Järvel toimuvat. Nii hakkavad sealsed inimesed mõistma, et nende mured ja igapäevaelu läheb Eestile korda.

Meie üks õnnestumisi on Tartu Ülikooli Narva kolledž. Samas tehti suur viga, kui Narva-Jõesuust viidi ära piirivalve õppekeskus. Eesti riigi kohalolek vähenes märgatavalt. Jutt sisekaitseakadeemia viimisest Narva on ebarealistlik ja selle asemel tuleks astuda väiksemaid, kuid teostatavaid samme. Mitme ministeeriumi arengukavas on selle kohta häid mõtteid, kuid neid pole vahepealsetel aastatel tõsiselt võetud.

 

Artikkel on ilmunud 21.03.2014 Õhtulehes.

Kuido Merits: Täiesti salajane „Operatsioon piirileping“

Artikkel on ilmunud 12.augustil 2013 veebiväljaandes Delfi.

Soomes viibiv Lavrov saabub Tallinnasse kiirkaatriga, Islandi väljakul ootab teda Paet ja piirileping saab allkirjad alla. Korra käiakse ära ka Stenbocki majas ja laskutakse alla Jeltsini bareljeefi juurde. Tehtud!

Leitsaku ajal tuleb vaevu meelde, et kusagil õhus hõljub too piirileping Venemaaga. Meenutagem, et kui palju me sellest õigupoolest teame? Juuni algul teatas välisminister Urmas Paet, et Eesti ja Venemaa maismaa -ja merepiirilepingutele kirjutatakse alla lähikuudel. Ta kutsus uuesti külla oma Venemaa kolleegi Sergei Lavrovi, kes lubas sisemised protseduurid lõpetada mõne nädala jooksul.

 Jaanus Piirsalul Eesti Päevalehest olid kindlad andmed, et Eesti–Vene piirilepingutele kirjutatakse Tallinnas alla hiljemalt juulis ja see toob Lavrovi Eestisse ajaloolisele visiidile. Niisiis on praeguseks tegu väikese hilinemisega, ideaalis pidi allakirjutamine ühildatama juba õigeusu patriarhi Kirilli Eesti-visiidiga juunis. Paet teatas nüüd, et lepingu sõlmimine ei veni mitte sugugi. Elame näeme…

Paneme siis uuesti pildi kokku. Üleüldse on selge, et Eesti valitsus, kes kiitis riigipiiri lepingute eelnõu heaks 23. mail, on vekslid Venemaale välja käinud ja tahab leppe ruttu lukku panna, kasvõi nui neljaks.

Mäletame, et verisulis noor minister, tollal 31-aastane Paet kohtus ligi veerand sajandit vanema välispoliitilise staari Lavroviga 18. mail 2005. aastal Moskvas, kus kirjutati alla Eesti ja Venemaa piirilepped. Nüüd on käsil uus ring ja mehed on palju võrdsemad: vana kala Sergei Viktorovitš on ikka ametis nagu ka Paet, kelle pehmet sorti tehnokraadi koore all on peidus külm arvestus ja raudne tahe. Selline staaž ühendab, midagi on omavahel kokku lepitud, aga seda avalikkus teadma ei pea. Teavad veel Putin ja Ansip ja kitsas ring diplomaate.

Arvestades olemaolevat infot ja ametlikke allikaid, on kõige tõenäolisem järgmine stsenaarium. Lavrovi ajalooline visiit toimub, kuid aega ja kohta hoitakse salajas viimase tunnini. Pole vaja meeleavaldusi ega muid võimalikke intsidente. Sobiv moment on planeeritud taasiseseisvumispäeva pidustuste järgsele ajale – kas nüüd või üldse mitte!

Nimelt avatakse 22. augustil Boriss Jeltsini, Venemaa esimese presidendi, mälestuseks loodud bareljeef Patkuli trepi juures, Nunne tänava alguses. Sinna on oodata Boriss Jeltsini leske Naina Jossifovna Jeltsinat. Bareljeefi loomise ühe initsiaatori Raivo Vare sõnul rõhutab seda ümbritsev tekst Jeltsini toetust Eesti iseseisvuspüüdlustele läbi mitmete aastate.

Muidugi ajab see muigama, igaüks saab aru, et Jeltsinil oli endale kasulik Gorbatšovile vastukaaluks 1991. aastal Balti riikide kaitseks välja astuda. Vähemalt võib Jeltsinit mõista, Boriss Nikolajevitš oli siiski tõeline vene mužik, mitte nagu see kalk KGB kasvandik, kes praegu Venemaad juhib.

Ühesõnaga, sobiv foon on olemas selleks, et naaberriigid saaksid avada oma suhetes uue lehekülje. Pressile antakse sündmusest teada viimasel hetkel. Soomes viibiv Lavrov saabub Tallinnasse kiirkaatriga, Islandi väljakul ootab teda Paet ja allkirjad saavad alla. Korra käiakse ära ka Stenbocki majas ja laskutakse alla Jeltsini bareljeefi juurde. Tehtud!

No mitte küll päris, sest leping peab veel minema Riigikogusse ratifitseerimisele. See võib seal ka läbi minna – 2005. aastal läks ka, kuigi koos preambulaga. Mis sellest, et üks minister (Seeder) ja paar-kolm parlamentääri (Herkel, Raid) on eeldatavasti vastu.

Erakondadel on suuri raskusi sel teemal ühispositsiooni kujundamisega ning suurem osa energiast läheb nagunii kohalike valimiste peale. Muide, kohalikel valimistel kandideerib ka Urmas Paet, kes on Nõmme rahva jaoks endiselt popp ja noortepärane, ilmselt kogub oma parteile kõvasti hääli ning jätkab pärast valimisi tavapärases ametis.

Aga Eesti rahvas ja tema seisukoht? Nojah, suve jooksul on pea ainsana avalduse teinud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, kes kutsus Eesti valitsusele, presidendile ja riigikogu liikmetele saadetud pöördumises lepingu sisu üksikasju avalikustama ja lepingu sisu tutvustama. Mõistagi pole valitsusel selleks ei aega ega tahtmist.

On ju palju lahendamata küsimusi, millele korduvalt tähelepanu pööratud! Kas rahvas tuleb massiliselt välja, nõudes näiteks piirileppe küsimuses referendumit? Vaevalt. Igavesti rahuolematu Robert Vill haarab mõne inimese kaasa, samuti on väljas leppimatu Miina Hint oma kaaslastega. Võib-olla tuleb meelt avaldama mõni vabakond ja mittetulundusühing. Aga see ka kõik. Mis läinud, see läinud, mõtleb enamik eestlasi, kel muidki muresid. Pealegi, kes ütles, et me midagi tagasi ei saa? Saame Saatse saapa koos 115,5 hektariga Lutepää ja Sesniiku vahel. Pluss kõva käepigistuse Lavrovilt, heakskiidu Putinilt.

Ma loodan, et selline vandenõuteooriat meenutav spekulatsioon ei saa teoks. Samas ongi meil tegemist omamoodi vandenõuga, kus oma rahvast informeeritakse vaid sellest, et leping tuleb varsti niikuinii, muus osas hoitakse teadmatuses ning seatakse siis üldsus fakti ette. Kui aeg on küps. Kardetavasti läheb just nii ja mitte teisiti.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 8
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4