Category - Vaba-uhiskond-2

Sirje Kiin: Laulupüha tähendusest

Laulupidu on meie rahvuslik hingepüha. Laulupidu kinnitab meie usku iseendasse iseseisva kultuurrahvana. Laulupeo tähendus on olemuselt sakraalne, see sarnaneb usulise kombetalitusega, millel on oma korduvad rituaalid ja mille eesmärk on viia osalejad katarsiseni. Marju Lauristin kirjutas Sirbis, et eestlased ongi laulupeo usku, vihjates sellele, et muu usu suhtes oleme küll skeptilised, aga laulupidudesse usume nagu üks naine või üks mees: „Laulu- ja tantsupeo uuringust (1) tuli selgesti välja, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et eestlastest pool (täpsemalt 49 protsenti küsitletutest) on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsupeol laulnud või tantsinud.“

Kui me ei saa mingil põhjusel ise laulupeole kohale minna, siis laulame ja elame kaasa teleri või neti vahendusel: minagi seisin oma kodus Madisonis, Lõuna-Dakotas arvutiekraani ees püsti, lauldes südamest kaasa armsaid, lapsepõlvest tuttavaid isamaalaule. Viimati Eestis käies sain osa Tartus toimunud suurejoonelisest meestelaulupeost, mille väge mäletan tänaseni. Koolilapsena laulsin kooris ja neiuna esinesin laulupeoga liidetud tantsupeol rahvatantsijana. Need kogemused jäid mitte ainult mu tundemällu, vaid on aja jooksul muutunud lausa kehaliseks rõõmumäluks, sest suures kooris või veel suuremal tantsuväljakul ühises rütmis liikumine ja laulmine on niivõrd kõikehõlmav eksistentsiaalne kogemus. Sellest ka tänavuse üldlaulupeo nii hingelisele kui ka füüsilisele kontaktile viitav ühisnimetus „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Poeetiline nimi lähtus rahvalaulik Hando Runneli sõna- ja puutetundlikust luuletusest „Puudutuse ime“, mis kinnitas usku, et puudutamine on enese ulatamine teisele, et see on kinkimine, et saaksime õdedeks ja vendadeks.

Tihti viidatakse ajaloolisele tõsiasjale, et laulupidude tava sai alguse vennastekoguduse liikumisest, mis jõudis 18. sajandil Saksamaalt Eestisse hernhuutlaste kaudu, millest omakorda järeldatakse, nagu oleksime üleüldse võtnud kogu selle tava üle sakslastelt, nagu oleks tegemist läbinisti laenatud ehtega, võõraste sulgedega, millega nüüd ennast juba poolteist sajandit ehime. Ei midagi originaalset, pelk sakslaste järele-ahvimine?

Laulupidude ajalugu uurinud folklorist Kristin Kuutma kirjutab netiajakirjas „Mäetagused“: „Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.“ (artikkel „Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana“). Pangem tema sõnu tähele: laulupidu oli küll algselt Saksamaalt üle võetud kultuurilaen, kuid meie ise kujundasime ja kasvatasime sellest välja rahvuslikku eneseteadvust kandva traditsiooni. Kristin Kuutma rõhutab, et Eesti oma vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul oli ja on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos), st et kooslaulmise tava polnud meie esivanematele midagi uhiuut ega enneolematut. 19. sajandil oli küsimus vaid laulmisviisi ja repertuaari muutuses: saksa eeskujul mitmehäälset koorilaulmist soosiv tava üritas küll paar sajandit regilaulu välja tõrjuda, kuid ometi säilis see meie kollektiivses kultuurimälus tänaseni ja elab jõuliselt edasi Veljo Tormise jt kooriloomingus, mida lauldakse rõõmuga ka kaasaegsetel Eesti laulupidudel.
Mäletan üht sulnist suvist hetke koduse Viljandi järve ääres, kus vesi kandis kaugele edasi paadisillal istuvate noorte Viljandi kultuuriakadeemia tudengite spontaanset regilaulu. Regilaulu traditsiooni on laulupidude kõrval jõuliselt taastanud Viljandi pärimusmuusikafestival eesotsas Ando Kivibergiga, tänase Viljandi linnaisaga.

Kirjandusteadlane Pille-Riin Larm kinnitab samuti artiklis „Kirjanduskaanon laulupeo tuules“, et „Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983)“. See tähendab, et rahvuslus kasutab küll ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri (Gellner 1994/95). Ehk teisisõnu öeldes: ei ole see meie laulupidu ühtigi pelk saksa laen, paari sajandi jooksul oleme sellest kujundanud täiesti oma rahvusliku identiteediloome, mis on meile püha ja mida nüüd tulevad imetlusega filmima sajad välismaalased Ameerikast saati, sest Eesti laulupidu on originaalne, ainulaadne.

Teine ajalooline fakt, mida annab hea tahtmise korral vanemaks vaidlustada, on laulupidude traditsiooni algus. Ametlikult loetakse meie tava alguseks 1869. aasta esimest „ülemaalist“ laulupidu Tartus, ehkki selleks taotleti tsaarivõimudelt luba lausa kaks aastat, nii et kui olnuks meie luba ja tegemine, võinuks meie ajalooline ühislaulupidu toimuda juba 1867. Samuti võiks meenutada, et tegelikult toimusid mitme kohaliku koori ühisesinemised l a u l u p ü h a nime all juba 1855 ja 1857 Põlvas, esimene kihelkondlik laulupüha toimus 1863 Ansekülas ja teine 1865 Jõhvis. Ansekülas olnud lauljaid 500, Tartus kuus aastat hiljem 845, nii et küsimus on, kuhu me kokkuleppeliselt laulupüha alguse piiri tõmbame? Eesti riiki polnud tollal olemas, olid tsaaririigi koosseisu vallutet Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Mida vanem, seda ehtsam, arvan ma. Mille poolest on kihelkondlik laulutava kehvem kui nn üle-eestiline, mis tollal oli niikuinii vaid üks mõtteline mõiste.?

Mis ajast sai aga alguse meie ühislauldud regivärss, on küsimuste küsimus? Ajaarvamise algusest?

Artikkel on ilmunud 7.07.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

Sergei Metlev: Kodakondsuse väärtus peab püsima

Üldjoontes on uue koalitsiooni kavandatud kodakondsuspoliitika muudatused head. Iseseisvas Eestis sündinud noortele kodakondsuse automaatne andmine sõltumata vanemate mittekodaniku staatusest on õigustatud, kuna sellisel viisil mittekodanike taastootmine mõjub ebaõiglusena.

Kodakondsust ei jagata niisama

Seejuures tuleb meeles pidada, et kodakondsus on oluline kuuluvus, mis annab õigusi ja eeldab vastutust. Seetõttu Eesti passe ei tohi kindlasti jagada, nagu õhupalle poe avamisel. Kodakondsuspoliitikas „rohkem” ei tähenda „parem”.

Hoopis vastupidiselt mõtleb meie idanaaber, kes väljastab praegu oma passe Krimmis nii kiiresti kui trükimasin neid trükkida jõuab. Me ju ei taha, et Eesti kodaniku staatus oleks sama, mis mõne huviringi liikmelisus.

Kaugeltki mitte igaüks ei soovi kodanikuks saada ja igaüks ei väärigi seda. Eesti kodanikuks saamise motivatsioon on langenud viimastel aastatel ka seetõttu, et nn halli passiga võib reisida vabalt nii Euroopasse kui ka Venemaale.

Kodakondsuseta inimesed saavad hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, saavad riigilt sotsiaalabi ja muid teenuseid. Jah, erakonda astuda ei saa ning avalikus sektoris on piirangud, kuid igaüks polegi nendest huvitatud. Inimesed ei lähtu kodakondsuse saamisel ainult tunnetest ja emotsioonidest. Enamik ikkagi kalkuleerib ja püüab mõista, milline variant on talle parem. Kui Eesti kodakondsus ei osutu nende jaoks parimaks variandiks, siis pole midagi parata.

Seetõttu riik ei pea lendama aknast sisse, hõigates: „Saa kodanikuks!” Kuid teadlikkust selle saamise võimalustest ja tingimustest peaks kindlasti tõstma, et motiveeritud inimesed saaks valutult läbida kõik bürokraatiabarjäärid. Kui siiras soovija, kes valdab riigikeelt ja tahab ennast kindlalt Eestiga siduda, saab ametnike halva suhtumise osaliseks või tunnetab menetluse venimist ja keerukust, siis me riskime heade kodanike kaotamisega, keda Eesti väga vajab.

Vene riik tõmbab

Ühtlasi on samamoodi Eestis sündinud kodakondsuseta vanemate lastega. On natuke veider, et näiteks 2000. aastal Eestis sündinud lapsest saab mittekodanik. Praegu kehtib meil nn vereprintsiip, kodakondsust saadakse vanemate kaudu. Pean täiesti õigustatuks erandi tegemist. Ei ole midagi halvemat lõimumise seisukohalt, kui iseseisvas Eestis sündinud lapse, kelle vanemad elavad Eestis, automaatne riigist eemaletõukamine. Teda võib enda poole tõmmata Vene riik, kes on järjekindlalt tõestanud, et ei kavatse olla oma naabritele hea partner. Kindlasti ei taha ma sellega öelda, et pass määrab identiteedi. See pole nii must-valge. Kuid tal on kindlasti mõju. Kas me saame kriisiolukorras loota Vene kodanike ning mittekodanike lojaalsusele? Osaliselt ilmselt saame, kuid neil on kindlasti üks argument vähem, miks Eesti eest seista.

Kodakondsuse teema liigne fetišeerimine ei ole õigustatud. Palju produktiivsem oleks töö kohaliku venekeelse inforuumi kujundamisel ning lõimumisvaldkonna paremal koordineerimisel ja rahastamisel. Teeb murelikuks, et ei soovita luua ERRi raames kvaliteetset venekeelset televisiooni. Suur osa lõimumisele suunatud vahenditest tuleb ELi fondidest, mitte riigieelarvest. Et lõimumise koordineerimine riigi poolt on puudulik ja teema vedeleb kuskil valitsuse sahtlis. Et ei taheta kaitsta meie inimesi Venemaa kanalite skisofreenilise propaganda eest, argumenteerides seda sõnavabaduse ülimuslikkusega.

Ohustav liberaliseerimine

Tulles tagasi kodakondsuse juurde, on üks arutlemist vääriv aspekt see, kes kodakondsust üldse väärib? Minu meelest väärib seda iga Eesti inimene, kes on püsivalt ennast Eestiga sidunud (kaheksa-aastane püsiva elukoha nõue), on Eesti riigi põhiseaduskorrale lojaalne ning valdab riigikeelt minimaalsel tasemel, mis võimaldab tal Eesti ühiskonna toimimisest aru saada ja osaleda selle elus. Võib tunduda, et lojaalsusenõue on sama, mis mõistlikkuse printsiip õiguses – tõlgendada saab mitmeti. See ei pea siiski päris paika.

Põhiseaduse paragrahv 54 sõnastab selle ilusti ära: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Põhiseadusliku korra tuum peitub preambula tekstis: „…on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kui inimene kinnitab, et jagab neid põhiväärtusi ja on vajaduse korral valmis meie riiki kaitsma, siis ta väärib Eesti vabariigi kodaniku staatust. Õnneks neid aluseid keegi muuta ei kavatse, välja arvatud võib-olla Keskerakond, kes näeb enda jaoks avamata häältereservi riigikogu valimistel. Tuleb tunnistada, et radikaalne liberaliseerimine selles valdkonnas viiks Eesti kaugemale Euroopast ja ohustaks suveräänsust.

Mainisin Venemaa kodakondsuse andmise poliitikat. Nüüdsest saavad passi lihtsustatud korras kõik kaasamaalased, keda defineeritakse põhiliselt keeletunnuse kaudu. Praegu on Eestis ligi 110 000 Venemaa kodanikku. Eesti riigi huvides on see, et antud arv ei tõuseks. Oluliselt seda langetada niikuinii ei õnnestu, kuna Vene passist loobumine on saaga omaette.

Pärast Krimmi hõivamist elame teises olukorras. Isegi kõige suuremad russofiilid peavad mõistma, et vajadusel on Kreml valmis kasutama jõudu oma kodanikke kaitsmise ettekäändel, hõivates suveräänsete riikide territooriume.

Eesti jaoks on see olukord kahe otsaga asi, sest kui me ei soodusta piisavalt Eesti kodanike arvu suurendamist, säilitame enda jala küljes kellamehhanismiga pommi. Jagame kodakondsust liialt laiali, siis ise vähendame kodaniku staatuse väärtust ning anname teisele riigile lojaalsetele inimestele otsese vahendi Eesti kahjustamiseks.

Põhiseadus arvab eesti rahva sekka just kodanikke, kes ongi kõrgeima võimu kandjad. Seetõttu peame olema ettevaatlikud ja meie rahvale omaselt tegutsema kiirustamata, kuid läbimõeldult.

Tasakaalukas kodakondsuspoliitika soodustab Eesti julgeolekut ja sisemist rahu siis, kuid ta töötab koos teiste lõimumise suunas tehtud pingutustega. Olgu see ühine inforuum või riigi tõhus lõimumise toetamine.

Artikkel on ilmunud 21.04.2014 Õhtulehes.

Jüri Saar: Ukrainas toimub praegu ukraina rahvuse tekkimine

Ukrainas viimastel nädalatel toimuv pole regionaalse tähtusega sündmuste rida, vaid oluline arengutähis uue tasakaalumudeli kujunemisel.

Sellel maal järjest enam kuuldav rahvuslik leitmotiiv pole väiklane marurahvuslik soov kehtestada Ukrainas sedalaadi minevikust tuttav vägivalla diktatuur, kus kõiki teisi rahvaid ahistatakse, vihatakse ja mõnitatakse. Just selliseid kartusi väljendavad praegu Krimmis nii palgalised provokaatorid („tituškad“) kui ka Moskva propagandaga ärahirmutatud lihtsad inimesed. Sellistel väljaütlemistel pole suuremat alust reaalsuses, sest neis tegeldakse minevikuga, eeskätt minevikumüütidega.

Tegelda tuleks mitte olematute bandeeralaste ja fašistide paljastamisega, vaid oleviku ja tulevikuga. Ukrainas toimub praegu ukraina rahvuse tekkimine, kujunemine, loomine. Tähtis protsess, mis lõppkokkuvõttes viib hoopis uut laadi koosluse tekkeni selles riigis. Mujal Eurooopas leidis pöördeline nihe aset XIX sajandil, kui tekkisid Saksa, Itaalia riigid ja rahvused. Just selles järjekorras, esmalt riik ja siis rahvus. Kõigepealt loodi Itaalia ja alles siis itaallased, kõigepealt Saksamaa ja siis sakslased.

Mitme Euroopa rahva rahvuseloomine, konstrueerimine hilines ja leidis aset XX sajandi alguskümnenditel. Ka Eesti Vabariik ja eestlaste kui eneseteadlike rahvusteadvusega varustatud koosluse teke siinsete inimeste baasil toimus tegelikkuses just niiviisi- esmalt sündis Eesti Vabariik ja siis eestlased.

Mõnel teisel jäi see protsess toimumata, ka neil, kes sattusid uue Vene impeeriumi, tol ajal Nõukogude Liiduks nimetatu koosseisu. Loomulik protsess lükkus edasi seoses ebasoodste asjaoludega, meil ja teistel Balti rahvastel katkes umbes pooleks sajandiks.

Üks oma riigist ilma jäänutest olid ukrainlased, kes ei saanud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni täiel rinnal luua, arendada enda rahvusteadvust. Siis, 1991. avanes uus võimalus, kuid selle toimumise lugu on omamoodi paroodia. Algas post-sotsialismi periood, mille tulemeid näeme täna Ukraina presidendi ja peaprokuröri villades, maitsetutes basseinides ja bütsantslikus karras, Austria ja Šveitsi pankades asuvates arvetes. Korruptsioon, varastamine, mida kõike on saadud teha selle möödunud 20 aasta jooksul, täielik paigaljooks varasema nõukogude aegse nomenklatuuri ideelisel juhtimisel. Ukraina rahvuslik idee aga kosus ja kasvas tasapisi varjus.

Ukraina on kogu aeg üritanud saada tõeliseks riigiks, kuid siiani pole see õnnestunud. Venemaale on selline asjade seis meeldinud, sest selle riigi juhtidele tundus, et just niiviiisi saab Ukrainas toimuvat jätkuvalt kontrollida. Tõestada praktikas ukrainlaste riigivõimetust XIX ja XX sajandi vaimus. Et ei saanud rääkida Ukrainast kui rahvusriigist vaid mingist protoriiklikust moodustisest.

See oli suur strateegiline viga, Venemaale on tegelikult tugevat Ukraina rahvusriiki vaja, sest Ukraina määrab arengu suuna. Viimane suur möödalask oli muidugi olukorra kontrolli jätmine presidendi hoolde, kes tõenäoliselt Moskva suunal ka mingeid lubadusi andis. Või nõustus ettepanekutega, millest tal polnud võimalik keelduda. Mis tegelikult välja tuli, nägime hiljuti Kiievis ja mujal Ukrainas.

Küsimus on muidugi Venemaa rollis kui globaalse mängu üritajas. Venemaa ei osanud mõista, et Ukraina kodanikel on oma nägemus tulevikust, soovist määrata ise oma saatus. On väga vildakas püüd Ukraina revolutsiooni interpreteerimine kui Lääne vandenõu ja terroristide agitatsiooni vilja. Venemaa praegused juhid arvavad jätkuvalt, et neile on kasulik omada oma piiride ääres viletsaid, enesega mitte hakkamasaavaid riike, keda (energia)sõltuvuse tekitamisega hoida enda mõjusfääris. Ning et „pehme jõud“ tähendabki riigi poolt finantseeritud kuid varjatud mõjutustegevust.

Balti riikide puhul keerati vint 1990. aastate alguses ilmselt üle ja pigem soodustati sellega läänesuunalisi arenguid. Venemaa ideoloogid on vist vähe selle üle üldse mõelnud, arvutanud, kui kaua nad jaksavad veel ülal pidada jätkusuutmatuid riiklikke moodustisi oma piirialadel. Küsimus ei ole ju selles, kellele anda odavat gaasi, pakkuda „katust“ ja kellele mitte, sest selline arusaam on primitiivne null-summa loogikal põhinev minevikumõte. Tegelikult viib niisugune poliitika ebasõbraliku, mitteusaldusväärse piirivööndi tekkimiseni kogu Vene Föderatsiooni perimeetrit pidi. Igal pool ikka ainult vaenlased või siis vasallid, kes kingitusi ootavad.

Venemaalt pärit idee Euraasia impeeriumi moodustamiseks sellisel kujul, nagu seda on siiani ellu viidud, on ilmne Nõukogude Liidu (Vene impeeriumi) taastamise katse. See ei õnnestu, kas või juba ainuüksi selle pärast, et filosoofide tarkuse järgi ühte jõkke kaks korda ei astuta.

Kui Venemaa tahab tõesti luua alternatiivi Euroopa Liidule ja maailma ajaloo seisukohalt võib see olla isegi kasulik, tuleks luua rahvusriikide ühendus. Tõeliste rahvusriikide ühendus, liit, kellel mingis sfääris on ühised huvid. See oleks tõsiseltvõetav täiendus Euroopa Liidule, mis ei ohustaks Euroopa Liidu olemasolu. Ja oleks null-summa mängust ülesaamine.
Sellesse ühendusse võiksid kuuluda Venemaa, Ukraina, Valgevene Euroopa poolelt ja mõned teised riigid Aasia poolelt, mida seob see, et tegemist on rahvustunnuse järgi määratletud riikidega. Mis võivad olla ka föderatiivsed riigid (sarnaselt Saksamaaga), kuid mitte taskuformaadis impeeriumid.

Rahvusriiklus ja rahvuse teke on alati kindlasuunaline protsess, mil riikidele järgneb rahvuste loomine. Venelased, ukrainlased, valgevenelased jne, mitte mingid varasemad ebamäärase imperiaalse enesteadvuse ja ülima relativismi kütkes ajupestud, kes ei tea ka ise, kes nad on. Kui identiteedil on vaid tsivilisatsiooniline tase, kuid pole konkreetset kultuurilist juurestikku, ei ole head tulevikku. Balti riigid on näide sellest, mismoodi rahvusriigid on võimelised lahendama edukalt küsimusi, millel justkui puuduks lahendus.

Ukraina puhul on räägitud selle riigi lagunemise ohust, tulenevalt sellest, et lääne ja idaosa inimesed ei leia ühist keelt. Väidetavalt ei ole võimalik luua ühise Ukraina ideed. Vale jutt, Ukraina just praegu sünnibki, suur ja võimas riik ja rahvus Euroopas. Sünnib just sellise riigi kujul, nagu läänemaine, euroopalik arusaam rahvusriigist tänaseks on arenenud, kus ei diskrimineerita konkreetse tunnuse alusel mitte kedagi. Kõigil Ukraina territooriumil elavatel inimestel on just praegu reaalne võimalus saada ukrainlasteks. Elagu Ukraina, elagu Euroopa tulevik!

Artikkel on ilmunud 01.03.2014 Delfis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 17
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4