Category - Konservatism

Sirje Kiin: lahkumiskiri erakonnale

Kiri on avaldatud 8.juunil 2012 veebiväljaandes Postimees Online.

 

Olin 1992 üks Rahvusliku Koonderakonna Isamaa asutajaliikmeid, sest äsja taasvabanenud Eesti vajas plahvatuslikult avanevas maailmas ning suures vabaduseufoorias poliitilist ühendust, mis peaks au sees rahvuslikke ning vaimseid väärtusi – haridust, emakeelt ja kultuuri ning kes tegutseks selle nimel, et need väärtused globaliseerumistuhinas kaotsi ei läheks, olematusse ei pihustuks. Eesti vajas 1990. aastate algul väga just Isamaa taolist parempoolset valitsust, et pöörduda kiiresti Idast Läände, et kasutada maksimaalselt ära meile 20. sajandil teistkordselt antud võimalus ehitada uuesti üles vaba, demokraatlik Eesti riik ning naasta iseseisva riigina Euroopa riikide kaardile.

Mul oli õnn ja võimalus töötada 1999-2003 Riigikogus Isamaaliidu saadikurühma avalike suhete nõunikuna. Jagasin toona koos oma erakonnaga valitsusvastutust nii Eesti riigis kui osalt ka Tallinna linnas. Me tegime  kindlasti palju väikesi ja vahel ka suuremat sorti vigu, sh ka avalikkusega suhtlemisel, kuid Isamaaliidu ja meie koalitsioonipartnerite põhieesmärk – taastada ja ehitada üles vaba riik – läks meil siiski korda: Eestist sai Euroopa Liidu ja NATO liige. Eesti on vaba, julge, iseseisev ja majanduslikult kiiresti arenev riik.
Ometi ei tundu Eesti inimesed praegu olevat õnnelikud. Minus on viimastel aastatel süvenenud valus veendumus, et mitte ainult minu erakond, vaid Eesti erakonnad tervikuna ei teeni enam üldse neid demokraatlikke väärtusi, mida me 20 aastat tagasi endale eesmärgiks seadsime. Erakondadest on saanud parteid selle sõna kõige halvemas poliittehnoloogilises tähenduses. Erakonnad on  suletud, korporatiivsed, et mitte öelda korruptiivsed organisatsioonid, kus teabe vaba liikumine toimub tihtilugu ainult üht toru pidi – siis, kui seda suvatsetakse kallata kord nädalas või harvemini ülalt alla. Poliitilised otsused valmivad teadmata kohas teadmata kelle poolt, neile ei eelne mingeid sisulisi arutelusid ei erakonnas ega ühiskonnas. Otsuste tegemise käigust ei anta kellelegi aru.

Erakonna liikmetelt ei küsita midagi ega oodata midagi muud kui seda, et nad kord aastas hääletaksid. Eestist eemalviibivad liikmed jäetakse ilma e-hääletusvõimalusest ega lubata ka posti teel hääletada. Kohapeal hääletamisel pannakse aga tööle manipuleeritud hääletusmasin, halvemal juhul ostetakse hääled kokku raha või viina eest, küsimata kellegi tausta või vaadete kohta. Erakonna list on muutunud surnuaiaks, kus lausa peab vaikima, sest muidu rikud surnute rahu. Valijatega räägitakse ainult valimispropaganda keeles, isegi rahvaküsitlused ja erakonnaliikmete küsitlused on muudetud poliitilise manipuleerimismängu osaks. Ausat ja sirget juttu juhtide ja rahva vahel ei aeta ega oodata ega osatagi enam.

Mis on üldse erakonna mõte? See on inimeste ühendus, kellel on ühised poliitilised vaated ja kes kanaliseerivad selle huvi ühises poliitilises tegevuses. Demokraatliku erakonna toimimine eeldab kõiges just vastupidist – teabe ja aktiivsuse toimet alt üles, aga mitte ülalt alla. Ideaalne erakond on demokraatlik organisatsioon, kus iga liige tunneb, et sisulised otsused sõltuvad temast, et otsused tehakse ühisarutelude käigus ja siis tegutsetakse koos nende täidesaatmise nimel. Ma ei ole sellist demokraatlikku osalustunnet tundnud juba mitu aastat.

Selle asemel olen ühe Eesti erakonna lihtliikmena tundnud süvenevat häbi ning valu üha uute ja uute poliitiliste skandaalide ja korruptiivsete tegude pärast, mida on tehtud kas minu erakonna või meie koalitsioonipartnerite või opositsioonierakondade või nende üksikliikmete poolt. Vigu tehakse ikka, aga kui nende avalikuks tulekul ei suudeta üldse neid tunnistada, kui ei osata avalikkuse ees vabandada, kui mingi hinna eest ei taheta vastutada, kui ministrina ei astuta tagasi isegi mitte siis, kui  ministri valdkonnas on toimunud Eesti riiki otseselt kahjustavad, lausa kriminaalsed teod,  kui ennast  tagatipuks õigustatakse mitteteadmisega, siis ei suuda ma erakonna lihtliikmena seda süüd enam taluda. Mul on sügavalt häbi kanda koos oma erakonnaga valitsusvastutust, mida tunduvad juhtivat justkui ühiskondlikult kurdid sotsiopaadid – ei mingit empaatiat ega kaastunnet, ei süütunnet ega vastutusvõimet. Ei mingit sisulist dialoogi erakonnas ega Eesti avalikkuses.

Ma ei taha enam teie eest seda häbi tunda. Mulle aitab. Astun parteistunud erakonnast välja, sest see ei ole enam ammu demokraatlik ega avatud. Astun selle sammu avalikult just sellepärast, et protestida tänaste erakonnajuhtide suletud ja salastatud korporatiivse poliittehnoloogia vastu. Selliste parteide ja sellise valimisviisiga, kus poliitikud üldse ei vastuta oma valijate ees, ei saa ega tohi me enam jätkata.
Soovin edaspidi suunata oma loova poliitilise energia ja aktiivsuse uute, tärkavate organisatsioonide – vabakondade tegevusse. Astusin mullu ühe sellise vabakonna – MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku liikmeks ning olen seal kogenud üle pika aja taas sisukat ning inspireerivat mõttekaaslust. Soovin tegutseda sellises organisatsioonis, kus nii mind kui kõiki teisi liikmeid võetakse kuulda, kus meist endist sõltub, mis edasi saab, mida me teeme ja otsustame.  Selliseid uusi demokraatlikke ühendusi on Eestis õnneks juba palju teisigi. Just avatud väikestes vabakondades näen Eesti kodanikuühiskonna tulevikulootust, sest neis on veel võimalik alustada puhtalt lehelt, õppides ja hoidudes vanade erakondade vanadest ja uutest vigadest. Soovin alustada uuesti.

Soovin eesti kirjandusteadlasena, et me naaseksime oma uute poliitiliste pürgimuste sihte seades oluliste põhiväärtuste juurde,  mis on kirjas Eesti põhiseaduses: kaitsta ja arendada Eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Meid ei ole liiga palju. Igaüks meist on väärt ärakuulamist ja sisulist osalemist. Ma ei saa seetõttu kuidagi olla nõus küünilise hoiakuga, et ega meil „puhtukesi pole ega tule“. On ikka küll, mina tunnen Eestis väga palju ausaid ja tegusaid inimesi.

Igaüks meist, nii erakondlased kui vabakondlased, juhid ja juhitavad, valijad kui valitavad  peaksime tegema kõik endast sõltuva, et taastada usaldus Eesti poliitilises elus. Usaldus on ühiskonna õhk, selleta lämbume kõik.

Esimene samm selleks on valimisseaduse muutmine nii, et poliitik sõltuks valijaist, mitte hämarast parteimängust. Eesti rahvas väärib usaldust: ta peab saama taas usaldada neid, keda ta on valinud.
Ärme raiska rohkem oma rahvast.

Sirje Kiin,
Isamaa asutajaliige 1992. aastast
Tallinnas, 5. juunil 2012

Jüri Saar: Reform kui tulekahju

Artikkel ilmus 4.veebruaril 2012 ajalehe Postimees lisalehes AK

 

«Sõda kirjutab kõik maha,» on kuulsad sõnad, mida ütles Jossif Vissarioni poeg Stalin enne II maailmasõda. Nii läkski: kui puhkes ülemaailmne taplus ja selle lõppedes maailma uuesti jagama hakati, ei mäletanud enam keegi, mis oli enne sõda. Kes kellega sõbrustas, kes oli majanduslikult kokku varisemas ning vaevles regulaarsete näljahädade küüsis, ja isegi mitte seda, kes tegi sõja puhkemiseks ülimaid jõupingutusi ning kes kõik kaotas.

Sõda on nagu tulekahju, kui piltlikult öeldes põleb maha üks laohoone koos sinna ladustatud saabastega ja pärast suitsevaid tukke vaadates pole enam võimalik öelda, kas kõik kirjade järgi seal asunud saapad seal ka tegelikult olid või mitte. Teisisõnu võib öelda, et II maailmasõja tulemusel toimus kogu senise maailmakorralduse reformimine.

Tänapäeva Eestis pole sõda, kuid toimub permanentselt palju suuremaid ning väiksemaid reforme, sest eesmärgiks oleks justkui võimalikult rohkem reforme korraga ellu viia. Ja nii juba 20 aastat järjest, ilma peatumata ja pikemalt aru pidamata. Reform oleks justkui pärispatust tulenev kuri saatus, mis meid kõiki varitseb ja varem või hiljem tabab, sest reformist kõrvetamata ei pääse keegi.

Kusagil joonistab kellegi kindel käsi paberile üha uusi kaste ja nooli, mille sisu võib varieeruda muuseumidest, raamatukogudest, omavalitsustest, haiglatest, politseist kõrgkoolideni, kuid läbivaks ideeks on ikka ja jälle ümberkorraldused, mis ei tohi lõppeda. Ja deklareeritavaks eesmärgiks on efektiivsus, muidugi eeskätt majanduslik.

Reform on paraku justkui tulekahju, kus midagi tahetakse küll teha paremaks, kuid vana peab enne seda ära lõhkuma, lammutama, sest uus tuleb teha vana asemele. Paljudes Eesti reformikavades domineerib selgelt likvideerimine kui ümbertegemise esimene samm, mida osatakse näha enam-vähem konkreetselt.

Kõrgharidusreformi jaoks oleks tasuline õpe justkui kõige suurem katsekivi, ning kui see ära likvideerida, on kõik juba peaaegu korras, sest riigieelarves olevat kompensatsiooniks raha «raudselt olemas». Ja seda räägitakse turgude ülima ebakindluse perioodil, kui käib jutt Euroopa võlakriisist, eurotsooni lagunemise ohtudest ja euro säilimise küsitavusest.

Kas tasuline õpe on ikka see põhikoll, mis tuleb siinselt kõrgharidusmaastikult lihtviisil minema peletada? Mis saab siis, kui kõik need summad, mis on kavandatud kompenseerima kõrgkoolide jaoks tasulise õppe kadumist, tuleb kirjutada korstnasse?

Kui parajasti jõutakse valmis esimese poole – likvideerimise, lammutamisega – ja teine pool – ülesehitamine, loomine – toimub kes teab kuidas? Just niimoodi tegutsevad viletsad ehitusmehed: võtavad esmalt vana seina või maja välgukiirusel maha ja hakkavad siis kukalt sügama.

Reformide ülesehitav pool peab sageli põhiküsimuseks «oma maja» ehitamist või soetamist, mis justkui nõiaväel kõik probleemid lahendaks. Kinnisvaraäri loogika kipub varjutama iga tüüpi reformimeelsete institutsioonide tegutsemisindu.

Suurte muutuste pooldajate põhiliseks stiihiaks on betoon, telliskivid ja muud eurodesse ümberarvestatavad ollused, millega tegelemine näib olevat iga tippjuhi unelm, mitte põhitegevusega seotu. Kuigi sõnades kõik seda eitavad ja kinnisvaraarendust kui tüütut lisakohustust kiruvad.

Eelmine justiitsminister iseloomustas Eesti olukorda, parafraseerides Gaddafit, järgmiste sõnadega: «Kui kuulen sõna «kultuur», haarab käsi kellu järele.» Tegelikult võiks rahulikult öelda sedasama ka meie (kõrg)hariduse ja paljude teiste valdkondade arengutendentside kohta, kuid ühe täpsustusega.

Enne kellut tuleb ju vana lammutada – nii et parafraseerides omakorda sõnaosavat ministrit: kui kuulen sõna «reform», haarab käsi kuvalda järele. Ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Meie reformide puhul hakkab teisest küljest silma regulaarne hoolimatus nende suhtes, keda mingis valdkonnas kavandatavad muutused kõige enam ja otseselt puudutavad – inimeste suhtes. Kõik kardinaalsed muudatused võetakse ette ülaltpoolt allapoole ja tavaliselt reageerivad reformitavad neile valuliselt.

Ja miks ei peakski see niiviisi olema, sest enamasti kostab esmalt asjaosalistele esitatud süüdistus ebaefektiivsuses, kuskile poole võlgu olemises. Lahtiseletatult tähendab see liiga väikese intensiivsusega töötamist ja väljapääsu olukorrast nähakse selles, et tööle tuleks hakata intensiivsemalt, toodangut tuleks anda rohkem ja paremini, märksa rohkem tuleks «panna».

Millegipärast altpoolt vaadatuna see niiviisi välja ei näe, sest näiteks haridustöötajad, meditsiinitöötajad, politseinikud – kõik rabavad madalate põhipalkade tõttu tööd teha üle normkoormuse.

Teiseks on enamasti teada, et vahendeid juurde tulemas pole, kui reformi alguses neid mokaotsast ka lubataksegi. Nii et inimesed tajuvad tegelikult väga hästi, et reform tähendab Eesti mõistes vaid olemasolevate ressursside suuremat koondumist jagajate kätte ja siis nende uutmoodi ümberjagamist.

Küllalt sageli just sellise lootuse abil, et tuleviku jaotuskord on neile kasulik, üksikuid reformitavaid ära moositaksegi. On see nii või natuke teisiti, kuid iga järjekordse reformi puhul hakkab kahju eeskätt «inimvarast» ehk konkreetses valdkonnas tegutsevatest tublidest inimestest, kui neid järjekordselt laiskuses ja väheses töötegemises süüdistama hakatakse.

Ja see on äärmiselt kahetsus- ja häbiväärne, et meie riigi toimimise loogika on möödunud kahekümne aasta jooksul üha enam selliseks muutunud.

Ülaltoodu iseloomustab seda viisi, kuidas on korduvalt reformitud paljusid Eesti riigielu valdkondi. Esile võib tuua viis läbivat mantrat:

  • tähtis pole mitte see, mida reformitakse, vaid see, et pidevalt reformitakse;
  •  iga reformi tulemi annab vajadusel uuesti ära reformida;
  • ehitustegevus toob lunastuse, sest kuvalda ja betoon päästavad kõigist muredest;
  • halvas olukorras on alati süüdi need, kes midagi konkreetset teevad, sest neid on kas liiga palju või/ja nad on laisad (nt õpetajad, arstid, kultuuritöötajad, politseinikud, tuletõrjujad);
  • kahjuks ei saa reformitavad peaaegu kunagi aru sellest, et tegelikult tahetakse just neid õnnelikuks teha.

Midagi jääb sellise oma põhiolemuselt bolševistliku reformiloogika juures hinge kripeldama, kuna enam pole võimalik rahulikult maha istuda ja hinnata, mis muudatustega saavutati ja mida kaotati. Kui pidevalt jõutakse valmis esimese, lammutamise poolega, kuid uue ülesehitamise asemele tuleb järgmise reformi esimene etapp – järjekordne lahtivõtmine ja lammutamine.

Eestis on tekkinud ja süvenemas üha suurem konservatismi defitsiit, mis muutub eriti tajutavaks, nähes üleilmset ebastabiilsust. Probleemiks ei ole mitte mingi protsessi käigushoidmine (nt reformid, valimised), vaid jätkusuutlike funktsioneerivate institutsioonide ja organisatsioonide loomine.

Klassikalise konservatismi eesmärgiks on ratsionaalne kaitse mõistusvastasuse eest, põhimõtteline seismine korra eest ja kaose vastu, mis võib olla tingitud ka halvasti kavandatud muudatustest. Konservatiivsed mõttevoolud ei tegele mitte niivõrd lennukate ideedega, vaid pigem funktsioneerivate institutsioonide, mudelite loomise ja hoidmisega ega kipu parandama seda, mis juba niigi töötab.

Reaalne konservatiivsus eeldab millegi olemasoleva, kättevõidetu, saavutatu säilitamist, talletamist, mida ei tohi segi ajada truualamlikkuse ja personaalse ustavusega nn valitsejatele. Ei tohi unustada, et riigi stabiilsust ja järjepidevust ei kujunda mitte grupiline või personaalne lojaalsus, vaid lojaalsus institutsioonidele ja väärtustele.

Konservatismi dilemma on selles, et sedalaadi põhimõtete ainuke legitiimsus tuleneb tegelikkusest, juhtunu antud tagasisidest. Liberaalid saavad seevastu alati eksimuste korral toetuda mingitele üldkehtivatele ja põhimõtteliselt õigetele üldistele printsiipidele, mistõttu nad «ei eksi kunagi».

Kuid järele mõeldes pole konservatiivsus tegelikult mitte demokraatliku liberalismi vaenlane, vaid on pikas perspektiivis liitlane, teine kasutamist vajav jalg, mis koos esimesega kindlustab edasiliikumise.

See on suur asi, et oleme kiiresti omandanud liberalismi põhitõed ja neid intensiivselt juurutanud, kuid nüüd on tulnud aeg hoogu pidada, sest jänes ei jookse enam metsa, vaid juba metsast välja, olles ületanud keskkoha. Aeg on küps alalhoidlikkuseks, sest üha ummisjalu edasi tormates ei saa me ühel hetkel enam isegi aru, kus juba oleme ja kuhu teel.

Tõnis Lukas: Vabadest kodanikest sõltub kõik!

Artikkel ilmus 2.veebruaril 2012 ajalehes Lõuna Leht.

 

Sel nädalal toimub Rõuges ajalooline eksperiment, kus viis noort inimest püüavad taastada tuhande aasta taguseid elutingimusi ja neis kenasti hakkama saada. Üksteist toetades ja üksteise soojas magades oli võimalik ellu jääda siis, nagu on kindlasti ka praegu.

Sellest näitest on õppida, et koostegevus aitab eesmärgile jõuda, kui ka seda, et märkimisväärsed sündmused toimuvad tihti Lõuna-Eestis. Eks see ole ka aegade side ja ajalooline traditsioon, mis selle piirkonna tugevaks teevad. Võtame kasvõi näite, et oma kohaliku keele arendamise uus tõusulaine algas just võru ja setu kultuuriringide aktiivsusest, mis on omandanud praeguseks aukartustäratava jõu. Olen ikka leidnud, et kohalikku kogukondlikku patriotismi tuleb Eestis soosida, isegi kui see tundub osale eesti keele uurijatest liigse kirjakeelest kaugenemisena. Riigilgi on tark toetada kohaliku identiteedi kandjaid, sest kes armastab oma kodu ja kodupaika, on hea isamaalane, sest tal on mida hoida. Ta teab, et kaitstes kodumaad, kaitseb ta muuhulgas ka oma kodu.

Rõõmustab, et selline hakkamasaamise vaim on omane noortele peredele. Kui paar aastat tagasi Värskas sealse piirkonna noorte perede ümarlaual ja hilisemal traditsioonilisel koosviibimisel osalesin, oli isegi üllatav, et sotsiaalsetest muredest eriti ei räägitud. Kurtmist eluolu vaesuse ja riikliku hoole puudumise üle ei olnud – valitses aukartust äratav helge optimism. Olen kindel, et kõik, mis sõltub neist peredest, saab tehtud ja soovi Kagu-Eesti kaunis ja puhtas keskkonnas elada on paljudel. Samas muutub hakkajatel noortel elukeskkond ebasoodsaks, kui ümberringi jääb inimesi vähemaks, kui täisvereliseks kogukondlikuks arenguks tarvilik. Selleks, et pidada kooli, teha käsitööd, seda turustada või üleüldse normaalset majanduskeskkonda ülal hoida, on rahvaarvul oluline roll.

Riik ja omavalitsused peavad niisugust elulaadipatriotismi ka igati soosima. Valus on vaadata, kuidas elujõulised noorte peredega kogukonnad peavad justkui omaenda vallavõimuga võitlema kooli allesjäämise nimel. Samas on muidugi vabadele kodanikele iseloomulik, et nad seisavad oma õiguste eest üha aktiivsemalt. Imetleda võib nii Pikakannu kui Pühajärve koolide ümber koondunud kogukondade südikust.

Põhikoolid peaksid säilima isegi siis, kui rahvahulk piirkonnas ei ole enam endine. Sest võrdselt hea põhihariduse ligipääsetavus on regionaalse võrdsuse küsimus ja oma kodulähedane kool rahva maal elamise eelduseks. Riik rahastab ju põhikoole eelisjärjekorras ja nende võrk ei tohiks enam kitsamaks jääda. Kui kool on kodust liiga kaugel, hakkab koolitee lapsi rohkem õpetama, kui kodu ja kool seda kokku teha suudavad. Liiga pikad koolipäevad väsitavad kogu peret.

Gümnaasiumidega on teisti. Väga väikest gümnaasiumi, kus isegi enamus enda piirkonna lastest mingil põhjusel ei käi, pole vähestele õpilastele mõtet lahti hoida. Küll aga tuleb ka iga maagümnaasiumi puhul kaaluda tema võimet olla tugev ja ligitõmbav. Korralik gümnaasium peab olema maakonnakeskuses, kuid teatud huvitavate valikutega pisut väiksemad piirkondlikud gümnaasiumid võiksid säilida ka väljaspool maakonnakeskust. Millised ja millistel tingimustel, seda tuleks arutada – selles peaksid omavahel kokku leppima ka piirkonna omavalitsused. Üleüldse oleks parem, kui koostöö koolipidamisel ja haldusreformi võimalik areng käiksid ühte jalga. Haridusreformi läbi viimise survega alles hiljem haldusreformi esile kutsumine tähendaks, et koolidele, lastele ja õpetajatele saab osaks topeltkoormus ja võimalik, et õppekvaliteedilangus ning koolitranspordi ja muu vajalikku teeninduse auklikkus. Väga suured muudatused toimuksid ilma, et oleks teada, mil määral kohalikud omavalitsused muutuste sujuvuse eest vastutavad ja kas nad üleminekuperioodil õppe kvaliteedi eest ikka hoolitseda suudavad. Minnalaskmismeeleolu, mille muutuste ebaselgus esile võib kutsuda, käib laste ja perede arvelt. See oleks halvim variant.

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik kutsub üles kogukondi oma tuleviku kujundamises kaasa lööma. Lõuna-Eestis on selles osas pikad traditsioonid. Praegu on õige aeg mõtteid avaldada, nii et neid ka kuulda võetaks. Just vaba ja vastutustundlik kaasarääkimine viib elu edasi, seetõttu on 21. sajandi rahvusriik võimalik ainult aktiivsete kogukondade koostöös, et ükski inimene ei tunne enda kõrvalejäetuna. Ainult nii on võimalik elavdada ka majanduselu – motiveeritud väärikad töötajad on kasulikud nii ettevõttele kui kogu ühiskonnale. Ainult nii jääb ka Eesti iseseisvus 21. sajandil püsima!

Arutelu kodanike suhetest võimuga, aga ka kodanikuvabaduste ja tulevase koolivõrgu üle algab MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik vedamisel laupäeval, 4. veebruaril kell 13.00 külalistemajas Mõisa Ait (Jüri 20c, Võru linn). Esinevad Tõnis Lukas ja külalisena ajakirjanik Sulev Valner. Olete oodatud kaasa lööma!

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2