Category - Isamaaline-vaartuskasvatus

Sirje Kiin: Laulupüha tähendusest

Laulupidu on meie rahvuslik hingepüha. Laulupidu kinnitab meie usku iseendasse iseseisva kultuurrahvana. Laulupeo tähendus on olemuselt sakraalne, see sarnaneb usulise kombetalitusega, millel on oma korduvad rituaalid ja mille eesmärk on viia osalejad katarsiseni. Marju Lauristin kirjutas Sirbis, et eestlased ongi laulupeo usku, vihjates sellele, et muu usu suhtes oleme küll skeptilised, aga laulupidudesse usume nagu üks naine või üks mees: „Laulu- ja tantsupeo uuringust (1) tuli selgesti välja, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et eestlastest pool (täpsemalt 49 protsenti küsitletutest) on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsupeol laulnud või tantsinud.“

Kui me ei saa mingil põhjusel ise laulupeole kohale minna, siis laulame ja elame kaasa teleri või neti vahendusel: minagi seisin oma kodus Madisonis, Lõuna-Dakotas arvutiekraani ees püsti, lauldes südamest kaasa armsaid, lapsepõlvest tuttavaid isamaalaule. Viimati Eestis käies sain osa Tartus toimunud suurejoonelisest meestelaulupeost, mille väge mäletan tänaseni. Koolilapsena laulsin kooris ja neiuna esinesin laulupeoga liidetud tantsupeol rahvatantsijana. Need kogemused jäid mitte ainult mu tundemällu, vaid on aja jooksul muutunud lausa kehaliseks rõõmumäluks, sest suures kooris või veel suuremal tantsuväljakul ühises rütmis liikumine ja laulmine on niivõrd kõikehõlmav eksistentsiaalne kogemus. Sellest ka tänavuse üldlaulupeo nii hingelisele kui ka füüsilisele kontaktile viitav ühisnimetus „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Poeetiline nimi lähtus rahvalaulik Hando Runneli sõna- ja puutetundlikust luuletusest „Puudutuse ime“, mis kinnitas usku, et puudutamine on enese ulatamine teisele, et see on kinkimine, et saaksime õdedeks ja vendadeks.

Tihti viidatakse ajaloolisele tõsiasjale, et laulupidude tava sai alguse vennastekoguduse liikumisest, mis jõudis 18. sajandil Saksamaalt Eestisse hernhuutlaste kaudu, millest omakorda järeldatakse, nagu oleksime üleüldse võtnud kogu selle tava üle sakslastelt, nagu oleks tegemist läbinisti laenatud ehtega, võõraste sulgedega, millega nüüd ennast juba poolteist sajandit ehime. Ei midagi originaalset, pelk sakslaste järele-ahvimine?

Laulupidude ajalugu uurinud folklorist Kristin Kuutma kirjutab netiajakirjas „Mäetagused“: „Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.“ (artikkel „Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana“). Pangem tema sõnu tähele: laulupidu oli küll algselt Saksamaalt üle võetud kultuurilaen, kuid meie ise kujundasime ja kasvatasime sellest välja rahvuslikku eneseteadvust kandva traditsiooni. Kristin Kuutma rõhutab, et Eesti oma vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul oli ja on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos), st et kooslaulmise tava polnud meie esivanematele midagi uhiuut ega enneolematut. 19. sajandil oli küsimus vaid laulmisviisi ja repertuaari muutuses: saksa eeskujul mitmehäälset koorilaulmist soosiv tava üritas küll paar sajandit regilaulu välja tõrjuda, kuid ometi säilis see meie kollektiivses kultuurimälus tänaseni ja elab jõuliselt edasi Veljo Tormise jt kooriloomingus, mida lauldakse rõõmuga ka kaasaegsetel Eesti laulupidudel.
Mäletan üht sulnist suvist hetke koduse Viljandi järve ääres, kus vesi kandis kaugele edasi paadisillal istuvate noorte Viljandi kultuuriakadeemia tudengite spontaanset regilaulu. Regilaulu traditsiooni on laulupidude kõrval jõuliselt taastanud Viljandi pärimusmuusikafestival eesotsas Ando Kivibergiga, tänase Viljandi linnaisaga.

Kirjandusteadlane Pille-Riin Larm kinnitab samuti artiklis „Kirjanduskaanon laulupeo tuules“, et „Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983)“. See tähendab, et rahvuslus kasutab küll ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri (Gellner 1994/95). Ehk teisisõnu öeldes: ei ole see meie laulupidu ühtigi pelk saksa laen, paari sajandi jooksul oleme sellest kujundanud täiesti oma rahvusliku identiteediloome, mis on meile püha ja mida nüüd tulevad imetlusega filmima sajad välismaalased Ameerikast saati, sest Eesti laulupidu on originaalne, ainulaadne.

Teine ajalooline fakt, mida annab hea tahtmise korral vanemaks vaidlustada, on laulupidude traditsiooni algus. Ametlikult loetakse meie tava alguseks 1869. aasta esimest „ülemaalist“ laulupidu Tartus, ehkki selleks taotleti tsaarivõimudelt luba lausa kaks aastat, nii et kui olnuks meie luba ja tegemine, võinuks meie ajalooline ühislaulupidu toimuda juba 1867. Samuti võiks meenutada, et tegelikult toimusid mitme kohaliku koori ühisesinemised l a u l u p ü h a nime all juba 1855 ja 1857 Põlvas, esimene kihelkondlik laulupüha toimus 1863 Ansekülas ja teine 1865 Jõhvis. Ansekülas olnud lauljaid 500, Tartus kuus aastat hiljem 845, nii et küsimus on, kuhu me kokkuleppeliselt laulupüha alguse piiri tõmbame? Eesti riiki polnud tollal olemas, olid tsaaririigi koosseisu vallutet Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Mida vanem, seda ehtsam, arvan ma. Mille poolest on kihelkondlik laulutava kehvem kui nn üle-eestiline, mis tollal oli niikuinii vaid üks mõtteline mõiste.?

Mis ajast sai aga alguse meie ühislauldud regivärss, on küsimuste küsimus? Ajaarvamise algusest?

Artikkel on ilmunud 7.07.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

Kuido Merits: Ilma okupatsioonita kulgenuks Eesti areng rööbiti Soomega

Artikkel on ilmunud 29.märtsil 2013 veebiväljaandes Delfi

Järgmistel aastakümnetel ei jää Eesti puutumata majandus-ja rahanduskriisidest. Muidu aga kulgeb areng rööbiti Soomega. Eestist kujuneb kõrgtehnoloogiline heaoluriik koos turvalise sotsiaalsüsteemiga. Maardusse asutatakse mobiilsidefirma „Uku“, mille tooted konkureerivad Nokiaga.

Priiuse põlistamise päeva puhul korraldas Delfi esseekonkursi teemal “Mis oleks, kui… Milline oleks Eesti okupatsioonita?”. Avaldame valiku võistlustöödest.

Eesti säilitab imekombel omariikluse tänu võitlusvalmidusele ja ennastsalgavale relvastatud vastupanule. Seda aga tohutute inim- ja materiaalsete kaotuste hinnaga. Juba 1939. aasta 30. septembril alanud Sügissõjas kaotab Eesti 4612 sõjameest (surnud, haavatud, vangilangenud) ja – Soomega kõrvuti- Jätkusõjas võideldes veel 5789 meest. Lisaks põgenenute ja teadmata kadunutena ligi 3500 eraisikut.

Õhurünnakutes hävib pea täielikult Narva, kolmandik Tallinnast ja neljandik Tartust. Kui 11. oktoobril 1944 sõlmitakse Saksamaa vahendusel (Hitler huvitus baltisakslaste kogukonna evakueerimisest) kauaoodatud rahuleping, on Eesti rahvas üleelatud purustuste ja kannatuste tõttu ülima kurnatuse äärel. Rahutingimused on karmid, sest Narva ja Petserimaa jäävad NSVL koosseisu, sõlmitud rahulepingu põhjal sisenevad vene üksused baasidesse Sillamäel, Aegnal ja Hiiumaal. Nagu Soomeltki nõutakse Eestilt reparatsioonide maksmist. Moskva survel tuleb riik nimetada Eesti Sotsialistlikuks Rahvavabariigiks (ESRV), kus „võim kuulub töörahvale“.

Rahva pahameel pöördub Kaarel Eenpalu valitsuse vastu, keda süüdistatakse nii pikaksveninud sõja provotseerimises (ei valitud „tarka alistumist“) kui ka reeturliku lepingu sõlmimises. 1945. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistel saab Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP) suure ülekaaluga 53 protsenti häältest. Valitsuse moodustab Karl Ast, koalitsiooni võetakse väiksema partnerina Rahvuslik Demokraatlik Ühendus, mis moodustatakse Eesti Kristliku Erakonna (Jaan Lattik) ja taastatud Rahvusliku Keskerakonna baasil; Jaan Tõnisson loovutab juhi koha poeg Heldurile.

Opositsiooni jäävad Põllumeeste Kogud (Jaan Teemant), vapsid (Paul Laamann, dr Hjamar Mäe), uus Sõjameeste Keskliit (Alfons Rebane, Harald Riipalu) ja Töörahva Ühendatud Vasakpartei (Maksim Unt, Neeme Ruus). Kommunistid (Johannes Lauristin) ei ületa valimiskünnist. Aasta lõpuks on peaminister Ast kuhjunud probleemidest ja pingetest tüdinenud, loovutab koha tasakaalukale Aleksander Oinasele ja rändab ise Brasiiliasse. Sõja ajal järsult vananenud president Päts astub tagasi, sotside toetusel saab presidendiks August Rei (Jüri Uluots on haige ja sureb peagi), kes on Moskvalegi suhteliselt meelepärane valik.

Rahva elujärg on vilets, krooni kurss on languses, inflatsioon 30 protsenti, majandusraskused on suured, toiduainete osas kehtib kaardisüsteem, tuhanded inimesed on peavarjuta, peavalu valmistavad põgenikud NSVLi kätte jäänud aladelt. Eestlastele tundub, et nad on vaid tingimisi vabad, ei aduta veel, et Ida-Euroopas ollakse õnneseened (Läti kaotab kogu Latgale ja on veelgi viletsamas seisus). Siiski lööb rahvas kohusetundlikult kaasa sõjapurustuste likvideerimisel. Selle varjus imbuvad endised kommunistlikud tegelased ja Venemaa eestlastest nõukogude agendid tasapisi riigistruktuuridesse. Sünged teated tulevad Narvast ja Setumaalt, sealsed elanikud on suuremas osas Siberisse küüditatud.

1948. aastal, kui tähistatakse pidulikult Eesti Vabariigi 30. aastapäeva renoveeritud „Estonias“, on rahva meeleolu paranenud ja kitsikusele vaatamata valitseb üksmeel. Rõõmsalt koguneb rahvas paraadile tervitama sõjasangareid. Põllumajandus – kui rahva selgroog – on taastumas ning elementaarsed tarbekaubad olemas. Eesti on taastanud põlevkivi ja toorõli ekspordi. Asutakse ehitama Kohtla-Järve soojuselektrijaama.

Haagi-Moskva turniiril jääb Paul Keres vaid kõige napimalt alla Mihhail Botvinnikule (kümme aastat hiljem võtab Keres Botvinnikult tiitli). Rahva eneseteadvust tõstab Londoni suveolümpia, kus blond hiiglane Heino Lipp võidab ameeriklast Bob Mathiast 169 punktiga. Rahvas kannab teda Tallinnas kätel nagu Palusalu 12 aasta eest. Johannes Kotkas saavutab Londonis kreeka-rooma maadluses hõbeda, Helsingis aga kulla. Noori hullutab Raimond Valgre muusika.

1949. aasta algul sõlmib Eesti sõpruse-ja koostöölepingu Nõukogude Liiduga 20 aastaks. NSVL surub jätkuvalt peale „sõjasüüdlaste“ temaatikat, vene väeosade jätkuv olemasolu tekitab ärevust ja Liidu saatkonna ja Narva kaudu hakatakse ette valmistama provokatsioone. Sündmused hakkavad hargnema Riias, võimule upitatakse Moskvast saabunud Arvīds Pelše, kes keelustab kõik parteid ja liikumised ning vannub truudust Venemaale.

Eestis aktiviseeruvad kohalikud kommunistid ja saabunud stalinistid: Lauristin, Ivan Käbin ja Gustav Naan. Õnnestub korraldada massilisi rahvarahutusi ja valitsus sunnitakse tagasi astuma. Nende hulgas ka välisminister Karl Selter, kes oli teinud välismaal suurt tööd kummutamaks arvamusi Eestist kui Nõukogude Venemaa vasallriigist. Tema koha saab Nigol Andresen, peaministriks valitakse Hendrik Allik, kes alustab võitlusega „kodanliku natsionalismi“ vastu. Ajapikku aga Allik iseseisvub ja asub ajama mõõdukat poliitikat. Kuulujutud Eesti liitumisest NSVLiga ei saa tõeks. President Johannes Semperi õhutusel võetakse eeskujuks Paasikivi- Kekkoneni pragmaatiline liin ja heanaaberlike suhete hoidmine Venemaaga. Suhted Soomega kujunevad tihedaks, luuakse ühiseid ettevõtteid ja mõlema maa majandus asub tõusuteele.

1955 võetakse Eesti ÜRO liikmeks koos Soome, Ungari, Rumeenia ja Itaaliaga. Uus välisminister Georg Meri saab õhutust Austria liidulepingust ja neutraliteedi väljakuulutamisest ning asub välismaa partnerite hulgas koguma toetust nõukogude vägede väljaviimisele. Washingtonis õnnestub pikaaegsel suursaadikul Ernst Jaaksonil saada president Eisenhower´i toetus. Viimaks, 1959. aasta oktoobris saab presidendiks tõusnud Nigol Andresen kutse Moskvasse ja võtab kaasa noore, Venemaal esinenud laulja, Georg Otsa. Hruštšov ja Andresen võtavad kõvasti viina, purjus Nikita Sergejevitš heldib Otsa esitatud vene romansside peale ja rähmab viimaks: „Ah teid, pagana tšuhnaad! Hea küll, järgmine aasta tuleme ära, kurat teiega“.

1960ndad on õnnelik aeg Eestile, sündimus kasvab kõvasti, Eesti on elatustasemelt tugev Euroopa keskmik, jäädes vaid pisut alla Soomele. Majandus ja tööviljakus kasvavad 4-5% aastas. Euroopas on tuntud Eesti piima-ja lihatooted ning alkohol. Kõrvuti toiduainetööstusega areneb metallitööstus, puidu- ja paberitööstus. Esimest korda jäävad sotsid valimistel kaotajaks, valitsuse moodustavad rahvuslased ja põllumeeste kogud. Lennart Merist saab Euroopa noorim välisminister, ta jätkab edukat karjääri rahvusvahelistes organisatsioonides ja valitakse 1976. aastal Kurt Waldheimi asemel ÜRO peasekretäriks. Enne 1963. aasta 24. veebruari otsustatakse Moskva protestist hoolimata loobuda ESRV-st ja võetakse riigi nimena taas kasutusele Eesti Vabariik. Marju Lauristinist saab 70ndatel esimene naispeaminister, Käbi Laretei on esimene naispresident, kelle 1982. aastal vahetab välja Lennart Meri. Viimane sõnastab Eesti rahva vaimse uuenemise postulaadid.

Eesti haridussüsteem on Euroopa paremate seas ja kultuur õitseb. Valmib 10-köiteline monograafia: „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“. August Gailit ja Karl Ristikivi on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Uku Masing on laialt tunnustatud erudiit. Euroopas esitakse Eduard Tubina sümfooniaid, aastakümne lõpus algab Arvo Pärdi rahvusvaheline tähelend. Eesti teater ja filmikunst on kõrgel tasemel. Kaljo Kiisa ja Karasjov-Orgusaare filmid saavad rahvusvahelisi auhindu. Eesti korvpallikoondis võidab Ilmar Kullami juhendamisel kahel korral Euroopa meistrivõistlustel medali, 1971. aastal võidetakse aga finaalis NSVLi meeskonda! See on ju kättemaks, nii juubeldab Eesti rahvas. Eestlasi on 1, 6 miljonit, venelased ja teised rahvused moodustavad rahvastikust ligi 5%.

Järgmistel aastakümnetel ei jää Eesti puutumata majandus-ja rahanduskriisidest. Muidu aga kulgeb areng rööbiti Soomega. Eestist kujuneb kõrgtehnoloogiline heaoluriik koos turvalise sotsiaalsüsteemiga. Maardusse asutatakse mobiilsidefirma „Uku“, mille tooted konkureerivad Nokiaga. Naissaarele rajatakse – Tõnis Vindi õhutusel – kõrghoonestusega rahvusvaheline majanduskeskus: “kõrgetasemeline tehnoloogia ja elitaarse kultuuri arhitektooniline väljund kogu Ida- ja Põhja-Euroopale”.

Eestlased reisivad rohkesti ja avastavad maailma. 1995 astub Eesti koos Austria, Rootsi ja Soomega Euroopa Liitu, Leedu järgneb 1997 ja enam-vähem stabiliseerunud Läti 1999. aastal. Kõige elavamad diskussioonid käivad Eestis NATOsse astumise üle, mida idanaaber kõigiti vastustab, ähvardades muuhulgas kaubanduspiirangutega. Läti kui kolmest Bali riigist haavatavaim on aga võtnud kindla NATO suuna ning lõpuks liitub Eesti 1999. aastal riikidega, kes astuvad allianssi.
Eesti Vabariigi 85. aastapäeva tähistamise aegu on enamik rahvast küllaltki rahul. Press ei julge enam presidendi vastuvõtul osalenud daamide kleite arvustada. Naisi on parlamendis ühe võrra rohkem kui mehi. Valitsusesse kuulub üks mustanahaline ja kaks geid. Immigrantidest on arvukamad hiinlaste, vietnamlaste, kurdide ja kaukaaslaste kogukonnad.

Masu küll räsis Eestit, kuid mitte nii väga. Tegutseb tõhus skandinaavialik kodanikuühiskond ja ametiühingud on tugevalt organiseerunud. Natuke teeb küll muret, et heaoluühiskond ei puugi igavesti kesta. Kuigi töötus on kasvanud, võimaldab töötuhüvitis normaalselt ära elada – ainult reisida saab veidi vähem.

Isegi igavaks on elu läinud, kuid sellegagi harjub ära. Parem kui elukorralduses midagi ei muutuks. Vaid vanemad inimesed meenutavad vahel sõjakoledusi ja tänavad Jumalat, et Eesti pääses peaaegu puhtalt edasistest kannatustest. Ei julge mõeldagi, milline oleks olnud Eesti saatus okupeerituna…

Lõpetuseks: kes siis selles Nõukogude okupatsioonist kõrvale jäänud riigis elutsevad? Eks need ole pisut teistsugused inimesed kui praegu, kuna paljusid täna elavaid ei ole lihtsalt olemas. Ühiskonnas annavad tooni mitmete tuntud sugupuude järeltulijad, kelle vanemad ja vanavanemad oleks okupatsiooni korral küüditatud või Läände põgenenud. Selles mõttes on tegu klassiühiskonnaga. Tänapäevastest on esindatud Krossid ja Tarandid, kelle poegadele kuuluvad kaalukad ametikohad. Arnold Rüütel on Saaremaal pensionil. Näiteks pole aga Savisaart, (tema ema ei sattunud 1950. aastal Harku vanglasse), pole ka Ansipit ega Laari. Ei paista ka Ilvest. Ei ole mindki. Või on minu asemel keegi teine.

Sergei Metlev: Lõimumise võti peitub just koolis

Artikkel on ilmunud 20.märtsil 2013 ajalehes Eesti Päevaleht

 

Eesti ja vene noored võiksid õppida ühes gümnaasiumis.

Võitlust Eesti venekeelse gümnaasiumihariduse ümber on juba pikemat aega saatnud müüt, mida nn vene hariduse kaitsjad on osavalt oma vankri ette rakendanud. Väidetakse, et venekeelne gümnaasium on põhiseaduslik õigus, mida Eesti riik rikub.

Mida õieti ütleb palju tsiteeritud põhiseaduse paragrahv 37? Muu hulgas seda, et „õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus”. Teema eestvedajate, näiteks Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti järeldus oli lihtne: venelased on Eestis vähemusrahvus, millest järeldub, et kõik riigi rahastatavad koolid, kus õpetatakse selle rahvuse keeles, on rahvusvähemuste õppeasutused. Siit saigi alguse laiaulatuslik puru silma ajamine.

Kultuuriautonoomia õigus

Vähemusrahvuse õppeasutus ei ole küll selgelt ja ühemõtteliselt defineeritud mõiste, kuid Eesti seadusandlus kirjeldab seda teatud määral. Rahvusvähemuste kultuuriautonoomia seadus annab rahvusvähemustele täiendava võimaluse realiseerida oma põhiseaduslikku õigust säilitada rahvuskuuluvus. Kultuuriautonoomiat on õigus rajada Eestis elavatel sakslastel, juutidel, venelastel ja rootslastel ning teistel rahvusvähemustel, kelle arv on üle 3000. Mainitud seaduse paragrahv 24 sätestab, et üks kultuuriomavalitsuse vormidest on rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused. Seaduse 25. paragrahv ütleb, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras.

Seega, kui seaduse alusel on asutatud vene kultuuriautonoomia, siis tal on võimalus avada oma erakool. Teatavasti saab erakool taotleda ka riigipoolset tuge. Selliselt asutatud erakool olekski ehtne vähemusrahvuse õppeasutus, mille õppekeele valiks ta ise, nagu Eesti põhiseaduse paragrahvis 37 on öeldud. Kuid sellega on üks oluline probleem – senini ei ole vene kultuuriautonoomiat ja pole ka kuulnud, et keegi kavatseks seda tõsimeeli teha. Kaldun arvama, et vähemusrahvuse õppeasutuseks võib nimetada ka näiteks eragümnaasiumi, mis on lastevanemate ja toetajate asutatud, rahastatud ja seab eesmärgiks vähemuse keele ja kultuuri säilitamist, eiramata vajadust õpetada õpilastele heal tasemel eesti keelt, kultuuri ja ajalugu. Tallinna linnavalitsuse püüd luua Linnamäe vene lütseumi baasil erakooli on aga lubamatu. Erakooli loomine kohaliku omavalitsuse poolt satub vastuollu seaduse mõttega ning kujutab endast ette soovi vastanduda riigile ja eestikeelsest õppest kõrvale hiilida.

Kasutades elanikkonna väheseid õigusalaseid teadmisi suudeti siiski luua pilt, justkui Eesti Vabariik eitaks omaenda põhiseadust.

Vastuargumendiks võib tuua, et kui mingis koolis faktiliselt õpetatakse aineid rahvusvähemuse keeles ja õpilasteks on selle rahvusvähemuse keele kandjad, siis täidab kool kultuuri ja keele säilitaja ülesannet ning väärib vähemusrahvuse õppeasutuse tiitlit. Sellega ju aidatakse rahvusvähemustel säilitada oma kultuuri ja keelt, mida nõuab nii meie põhiseadus kui ka rahvusvahelised lepingud.

Nõukogude anakronism

Jah, aidatakse. Kuid niiviisi arutledes võib välja jõuda absurdini. Peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid on sel juhul julmad vähemusrahvuste õiguste riivajad, kuna seal ei mõtle keegi võtta kasutusele sellist mudelit nagu meil, mis siiamaani nägi ette vene rahvusvähemusele 12-klassilist emakeelset haridust. Oleme selle pärinud Nõukogude ajast, mil ehitati üles kaks eraldi haridussüsteemi – eestikeelne ja venekeelne. Paraku ei soodusta see süsteem lõimumist, sest sisuliselt on tegemist segregatsiooniga.

Rahvusvähemustele tuleb tagada võimalused oma eripära säilitada. Selleks tingimusi luua on riigi kohustus: endiselt on kättesaadav venekeelne põhiharidus, riik toetab kümneid kultuuriorganisatsioone ja nende pühapäevakoole, Tallinnas on suur vene kultuurikeskus ja vene draamateater. Gümnaasiumis saab endiselt õpetada 40 protsenti ainetest vene keeles, seega on võimalik pöörata tähelepanu ka kultuuriõppele, mis on aga praegu vene koolis puudulik.

Lahendust vajavad hoopis teistsugused probleemid kui need, mida promovad „kooli kaitsjad”. Kuidas tagada, et vene rahvusest noored valdaksid eesti keelt tasemel, mis võimaldaks neil omandada eesti keeles kõrgharidust ja saada hakkama tööturul? Kuidas lähendada eesti ja vene noori, et oleks rohkem kontakte ja vähem stereotüüpe? Kuidas vähendada ühiskonna segregatsiooni, riivamata rahvusvähemuste õigusi?

Osaline eestikeelne gümnaasiumiharidus, mille kvaliteet aja jooksul loodetavasti tõuseb, loob kõik tingimused, et noortel oleksid mitte ainult elementaarsed keeleoskused, vaid et nad suudaks koguda ja analüüsida eestikeelset infot ning arutleda selles keeles erinevatel teemadel. Ida-Virumaal on kool sageli ainuke koht üldse, kus riigikeelt rääkida.

Usun, et seeläbi kasvab ka vene noorte sotsiaalne kapital. Tuleviku ideaalmudel on gümnaasium, kus noored õpivad koos rahvuskuuluvusest sõltumata. Räägitakse ju, et paljude lõimumisalaste probleemide põhjustajaks on vähesed kontaktid. Miks neid on vähe? Sest vene ja eesti noored õpivad 12 aastat eraldi koolides. Mitmed lõimumisprobleemide võtmed peituvad just koolis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4