Category - Eesti-elu

Sirje Kiin: Laulupüha tähendusest

Laulupidu on meie rahvuslik hingepüha. Laulupidu kinnitab meie usku iseendasse iseseisva kultuurrahvana. Laulupeo tähendus on olemuselt sakraalne, see sarnaneb usulise kombetalitusega, millel on oma korduvad rituaalid ja mille eesmärk on viia osalejad katarsiseni. Marju Lauristin kirjutas Sirbis, et eestlased ongi laulupeo usku, vihjates sellele, et muu usu suhtes oleme küll skeptilised, aga laulupidudesse usume nagu üks naine või üks mees: „Laulu- ja tantsupeo uuringust (1) tuli selgesti välja, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et eestlastest pool (täpsemalt 49 protsenti küsitletutest) on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsupeol laulnud või tantsinud.“

Kui me ei saa mingil põhjusel ise laulupeole kohale minna, siis laulame ja elame kaasa teleri või neti vahendusel: minagi seisin oma kodus Madisonis, Lõuna-Dakotas arvutiekraani ees püsti, lauldes südamest kaasa armsaid, lapsepõlvest tuttavaid isamaalaule. Viimati Eestis käies sain osa Tartus toimunud suurejoonelisest meestelaulupeost, mille väge mäletan tänaseni. Koolilapsena laulsin kooris ja neiuna esinesin laulupeoga liidetud tantsupeol rahvatantsijana. Need kogemused jäid mitte ainult mu tundemällu, vaid on aja jooksul muutunud lausa kehaliseks rõõmumäluks, sest suures kooris või veel suuremal tantsuväljakul ühises rütmis liikumine ja laulmine on niivõrd kõikehõlmav eksistentsiaalne kogemus. Sellest ka tänavuse üldlaulupeo nii hingelisele kui ka füüsilisele kontaktile viitav ühisnimetus „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Poeetiline nimi lähtus rahvalaulik Hando Runneli sõna- ja puutetundlikust luuletusest „Puudutuse ime“, mis kinnitas usku, et puudutamine on enese ulatamine teisele, et see on kinkimine, et saaksime õdedeks ja vendadeks.

Tihti viidatakse ajaloolisele tõsiasjale, et laulupidude tava sai alguse vennastekoguduse liikumisest, mis jõudis 18. sajandil Saksamaalt Eestisse hernhuutlaste kaudu, millest omakorda järeldatakse, nagu oleksime üleüldse võtnud kogu selle tava üle sakslastelt, nagu oleks tegemist läbinisti laenatud ehtega, võõraste sulgedega, millega nüüd ennast juba poolteist sajandit ehime. Ei midagi originaalset, pelk sakslaste järele-ahvimine?

Laulupidude ajalugu uurinud folklorist Kristin Kuutma kirjutab netiajakirjas „Mäetagused“: „Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.“ (artikkel „Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana“). Pangem tema sõnu tähele: laulupidu oli küll algselt Saksamaalt üle võetud kultuurilaen, kuid meie ise kujundasime ja kasvatasime sellest välja rahvuslikku eneseteadvust kandva traditsiooni. Kristin Kuutma rõhutab, et Eesti oma vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul oli ja on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos), st et kooslaulmise tava polnud meie esivanematele midagi uhiuut ega enneolematut. 19. sajandil oli küsimus vaid laulmisviisi ja repertuaari muutuses: saksa eeskujul mitmehäälset koorilaulmist soosiv tava üritas küll paar sajandit regilaulu välja tõrjuda, kuid ometi säilis see meie kollektiivses kultuurimälus tänaseni ja elab jõuliselt edasi Veljo Tormise jt kooriloomingus, mida lauldakse rõõmuga ka kaasaegsetel Eesti laulupidudel.
Mäletan üht sulnist suvist hetke koduse Viljandi järve ääres, kus vesi kandis kaugele edasi paadisillal istuvate noorte Viljandi kultuuriakadeemia tudengite spontaanset regilaulu. Regilaulu traditsiooni on laulupidude kõrval jõuliselt taastanud Viljandi pärimusmuusikafestival eesotsas Ando Kivibergiga, tänase Viljandi linnaisaga.

Kirjandusteadlane Pille-Riin Larm kinnitab samuti artiklis „Kirjanduskaanon laulupeo tuules“, et „Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983)“. See tähendab, et rahvuslus kasutab küll ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri (Gellner 1994/95). Ehk teisisõnu öeldes: ei ole see meie laulupidu ühtigi pelk saksa laen, paari sajandi jooksul oleme sellest kujundanud täiesti oma rahvusliku identiteediloome, mis on meile püha ja mida nüüd tulevad imetlusega filmima sajad välismaalased Ameerikast saati, sest Eesti laulupidu on originaalne, ainulaadne.

Teine ajalooline fakt, mida annab hea tahtmise korral vanemaks vaidlustada, on laulupidude traditsiooni algus. Ametlikult loetakse meie tava alguseks 1869. aasta esimest „ülemaalist“ laulupidu Tartus, ehkki selleks taotleti tsaarivõimudelt luba lausa kaks aastat, nii et kui olnuks meie luba ja tegemine, võinuks meie ajalooline ühislaulupidu toimuda juba 1867. Samuti võiks meenutada, et tegelikult toimusid mitme kohaliku koori ühisesinemised l a u l u p ü h a nime all juba 1855 ja 1857 Põlvas, esimene kihelkondlik laulupüha toimus 1863 Ansekülas ja teine 1865 Jõhvis. Ansekülas olnud lauljaid 500, Tartus kuus aastat hiljem 845, nii et küsimus on, kuhu me kokkuleppeliselt laulupüha alguse piiri tõmbame? Eesti riiki polnud tollal olemas, olid tsaaririigi koosseisu vallutet Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Mida vanem, seda ehtsam, arvan ma. Mille poolest on kihelkondlik laulutava kehvem kui nn üle-eestiline, mis tollal oli niikuinii vaid üks mõtteline mõiste.?

Mis ajast sai aga alguse meie ühislauldud regivärss, on küsimuste küsimus? Ajaarvamise algusest?

Artikkel on ilmunud 7.07.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

Andres Herkel: Eestit ohustab parteiline eluvõõrus

Vaatamata kirglikule ööjauramisele riigikogus ja ühe seaduse sidumisele valitsuse usaldusküsimusega on Eesti poliitika üldpilt värvitult kurb ning rumalusest tiine. Erakonnad elavad programmilistes kinnisideedes ja parteilise võitluse loogikas, mis ei lase lahendada Eesti ees seisvaid probleeme.

Järk-järgult kujuneb nii pensionäridele kui ka lastega peredele harjumuseks see, et poliitikud annavad ja võtavad. Üks lubab, aga teine tõmbab vee peale. Uute kampaaniatega vahetatakse halvad kinnisideed veel halvemate vastu. Vaid asjasse pühendunud mäletavad, kes mida lubas ja kes kellele jala taha pani. Pisut eemaldudes paistab kõik viljatu puntratantsuna.

Haavatavad väikeettevõtjad

Üks peamisi puutumatuse oreooliga pärjatud kinnisideid on tulumaksu langetamine, mis paneb muu eelarve surve alla. Sammhaaval kasvab aga muude maksude osakaal. Hallidest aegadest võimul püsiva Reformierakonna kinnisideed on tapnud sisuka maksudebati. Tulumaksu langetamine kombinatsioonis sotside lubadustega sunnib otsima üha uusi ja uusi mooduseid riigieelarve tulude lappimiseks.

Sammud, millega seda tehakse, viivad meid sinna, kuhu kaasaegse turumajanduse ehitajad Eestit algselt kindlasti viia ei tahtnud. Meie tulevikku kujundavad märksõnad on üleregulatsioon, uute kontrollimehhanismide ehitamine ja halvenev ettevõtluskliima. Eriti kannatab väikeettevõtja. Areenil pole nähtavat jõudu, kes suudaks taandarengu peatada. Kuid see jõud tuleb luua.
Lõpuks sõltub kõik Eesti kodanikuühiskonna küpsusest. Tuletan meelde, et tegelikult on ka erakonnad – vähemalt teoreetiliselt – kodanikuühiskonna osa. Samuti on seda ettevõtlusorganisatsioonid, kelle häält viimase käibemaksuseaduse muudatuse puhul pole taas kuulda võetud.

Räägime näiteks just nüüd seaduseks saavast või saanud autode käibemaksu seadusest. Maksuametniku loogikast lähtudes ehitab see, nagu ka varem vastu võetud 1000-euroste arvete maksuametile edastamise seadus, suurt ja uhket süsteemi. Kirjutame riigieelarvesse pisut raha ja nõuame ettevõtjatelt “ausust“. Tõenäoliselt tulevad “suured kalad“ (ehk need, kes rahastavad suuri parteisid!) sellega toime.

Paraku jäävad kõige haavatavamaks väikeettevõtjad, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku. Nende jaoks on nii täiendavate kulutuste tegemine kui ka mõne senise soodustuse kadumine oluliselt suurema mõjujõuga. Ja siis imestatakse, miks nad pettuvad, miks tekib negativism riigi suhtes?!

Peame väga selgelt küsima, mida me õieti tahame. Kas filigraanset, kuid elukauget süsteemi või seda, et Eesti tegelikult elaks? Millist mõju avaldab see, kui heitunud väikeettevõtja otsustab pillid kotti panna, sest lihtsam on mõnda naaberriiki palgatööliseks minna? Lõppastmes on see ju väljarände ja Eesti demograafilise olukorra küsimus.

Usalduse murendamine

Jah, maksuaugu lappimiseks võib ja tuleb võtta meetmeid, kuid eeskätt vajame me tasakaalustatud meetmeid. Praegu murendatakse usaldust – seda enam, et riigikogu erakonnakartell ise naudib puutumatust. Teatakse ka, et vajadusel mängivad kõik teised Reformierakonnaga kaasa ning hääletusnupu värv sõltub vaid sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis.

Ettevõtjale peale pandud uusi kohustusi ja koormisi pole tasakaalustatud teiste, arengut soosivate sammudega. Säärane areng ning maad võtnud parteilis-ametkondlik eluvõõrus on ohtlik – see tuleb peatada.

Artikkel on ilmunud 2.07.2014 maakonnalehes Meie Maa.

Sirje Kiin: Eesti eesmärgist

 

Et ajalugu polegi lõppenud, nagu Francis Fukuyama 1992 ennustas, seda oleme juba valusasti kogenud. Ameerika filosoofi usk, et liberaalsed demokraatlikud väärtused levivad üleilmselt ning seeläbi saab demokraatia inimkonna viimseks valitsemisvormiks, jääb ilmselt meie eluajal vaid akadeemiliseks unistuseks. Rahvusvaheline õigus, mis ligi kolmveerand sajandit on ühise maailmarahu huvides pidanud iseseisvate riikide piire muutumatuks, st piiride vägivaldseid muutmiskatseid lubamatuks, on Venemaa poolt taas agressiivselt ja valelikult rikutud. Elame uute ohtude, aga vanade ähvarduste ajal kesk üliavatud rahvusvahelist infoühiskonda, kus iga valeteade võimendub nii sotsiaal- kui massimeedia kaudu sekunditega miljonite inimesteni, aga kus ka meil endil on põhimõtteliselt samasugused võimalused kuulutada oma ideid ning veenda teisi rahvaid kaitsma koos meie ühisväärtusi.

Oma läbipaistva e-riigi eduka arendamisega oleme juba saavutanud üleilmse tunnustuse ja eksperdi rolli, keda kuulatakse ja kelle arvamustega arvestatakse. Meid peetakse meediumiks, sest teatakse, et meil on olemas inimesed, vahendid ja oskusteave. Tallinnas asub NATO küberkaitsekeskus ja Skype`i ajukeskus, Eestis on loodud suurepärased tingimused uute idufirmade sünniks. Eesti president jt meie eksperdid on mitmete rahvusvaheliste küberkaitse ja e-tehnoloogiliste organisatsioonide eeskõnelejad. Maailma umbes 6000 elava keele hulgas on olemas vaid 35 keelt, milles on olemas uusim häältehnoloogia. Nende kõige arenenumate maailmakeelte hulka kuulub ka eesti keel.

Küsimus on täna selles, kas ja kuidas suudame oma tähtsa rolli täita sisuga nõnda, et nii Eesti inimesed kui kogu maailm sellest reaalset kasu (st igakülgset turvalisust) saaksid. Maailm vajab hädasti uusi reegleid ja uusi rahvusvahelisi seadusi, kuidas kaitsta nii riike kui inimesi päris- ja kübermaailmas, kuidas kaitsta maailma küberkurjategijate eest, olgu need siis naaberriigi pahatahtlikud pisihäkkerid või oma võimuvolitusi räigelt ületavad luureteenistuste teenrid. Eesti võiks just siin olla uute rahvusvaheliste seaduste algataja.

Selles valguses teeb küll üpris nõutuks äsja ametisse astunud noore peaministri Taavi Rõivase troonikõnes väljendatud mõte, justkui ei vajakski Eesti enam suurt lugu või sihti, justnagu Eesti olekski vaat et valmis, nii et edaspidi räägime ainult rahanduspoliitika pisiasjadest. Selles suhtes tundub uus Rõivas tõesti nagu pragmaatilise Andrus Ansipi noorendatud kloon. Umbusklikuks teevad uue „ajutise valitsuse“ ühitamatult suured eelarvelubadused, mille rahaallikad on jäetud niisama häguseks nagu reformi ja sotside ideoloogiliselt vastuolulise ühisvalitsuse suuremad sihidki. Rääkimata selle vana asja meeldetuletamisest, et milleks säärast suurema eesmärgita ja valimistevahelist valitsusvangerdust üldse Eestile praegusel pingeajal vaja oli.

Psühholoogiaprofessor Jüri Allik kirjutas hiljuti Postimehes Eesti demokraatia seisust järgmist: „Kuigi väidetavalt ei vaja Eesti suurt narratiivi, peaks üheks praktiliseks eesmärgiks olema pääsemine puudega demokraatia nimekirjast. Ajakirja Economist demokraatia indeksi viimases, 2012. aasta pingereas on Eesti 7,61 punktiga maailma riikide seas alles 34. kohal, kuuludes puudega demokraatiate (flawed democracies) hulka. Eesti demokraatia näitaja on väga hea valimiste korralduse ja poliitilise pluralismi (9,58) ning hea tsiviilvabadusi (8,82) puudutavas osas. Kuid Eesti demokraatia puudeks on vähene poliitiline osalus (5,0), valitsemise nõrkus (7,14) ja puudused poliitilises kultuuris (7,50).“ Vähene poliitiline osalus tähendab madalat valimistel osalemise protsenti, naiste väikest arvu parlamendis, vähemuste vähest võimalust kaasa rääkida poliitikas ja kodanike vähest kaasatust valitsemisse. Meenutan, et mulluse Rahvakogu kümnetest demokraatia parandamise ettepanekutest on tänaseks seaduse kuju saanud vaid kolm. Oma tõsise demokraatiapuude võiks Eesti küll üpris kiiresti asendada uuenduslike e-osalusdemokraatia võtetega, nii et kõik kodanikud oleksid ka valimistevahelisel ajal otsuste tegemisse vähem või rohkem kaasatud. Meil on olemas kõik eeldused saada eeskujulikuks osalusdemokraatia näidisriigiks.

Ukraina-Venemaa konflikti ning eriti räige infosõja valguses on taas kõlanud ettepanekud luua Eestis eraldi tele- ja raadiokanal venekeelsetele elanikele. See mõte on kerkinud esile iga suurema konflikti korral ja vaibub siis taas raha ning poliitilise tahte puudusse. Hoopis viljakam tundub ettepanek luua kas ühine kolme Balti riigi venekeelne infokanal või veelgi lennukam versioon – tele- ning raadiojaam Golos Jevropõ (Euroopa Hääl), mis kajastaks maailmas toimuvat vene keeles, lähtudes euroopalikest väärtustest. Me ju mäletame, kui suurt rolli mängisid meie taasvabanemisprotsessis vabad lääne raadiojaamad. Just siin võiks Eesti haarata härjal sarvist ning rajada Euroopa Liidu rahastuse abiga selline telejaam sümboolselt just Narva linna. Venemaal suleti äsja mitmed vabad meediakanalid, paljud demokraatlikult mõtlevad vene ajakirjanikud on jäänud töötuks, kutsugem nad Eestisse ja pangem tööle meie kõigi ühise naabrirahu huvides.

Meil pole paraku võimalik tagada oma turvalisust kindlustamata naabrite oma. Seepärast oleme juba kümme aastat nii NATO kui Euroopa Liidu liikmed. Aga me peame aitama ka oma ida- ja lõunapoolseid lähiriike, kes veel ei ole vabad ega demokraatlikud või kes on sinna alles poolel teel. Kui meil õnnestus kord lagundada N. Liidu nimeline impeerium, võiksime üheks uueks sihiks võtta Venemaa vabastamise. Siis oleks ka Eesti oma suurimast murest vaba.

Artikkel on ilmunud 14.04.2014  veebiväljaandes Estonian World Review.

 

  • Praegune leht 1, lehti kokku 27
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4