Category - Tartu

Imre Mürk: Tartus tuleb taas uue silla aasta

Järgmise aasta eelarve paneb Tartus punkti väga mahukale, seitse aastat väldanud  investeerimisperioodile. Viimase seitsme aasta eelarves on kogukuludest keskmiselt 28 protsenti suunatud pikaajalisteks investeeringuteks. Need ligikaudu 150 miljonit eurot on tulnud Euroopa Liidu tõukefondide esimesest täisperioodist 2007–2013.

Seega on Tartu 2014. aasta eelarve vaadeldav seitsmeaastase massiivse investeeringute perioodi lõppakordina. Seejuures peegeldab eelarve investeeringute rida selgelt, milliseid investeeringuid on reformierakondlik linnavalitsus Tartu arengut silmas pidades kõige vajalikumaks hinnanud – selleks on sillaehitus.

Kui vaadata 2014. aasta eelarvet stoppkaadrina, millelt vaatavad vastu linnavalitsuse pikaajalised püüdlused vormida tartlaste eluolu, siis on pildil üks järjekordne betoonist sild. Muidugi tuleb ka sellisel vananeva ja väheneva maksumaksjate arvuga linnal nagu Tartu ehitada, kuid küsimus on proportsioonides. Põhjalikult tuleks mõelda, kellele ja millist hüve sellega luuakse?

Esiteks, linnavalitsusest volikokku esitatud eelarves on pööratud ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu sotsiaalselt nõrgematele elanikerühmadele, nagu vanurid, erivajadustega inimesed ja väikelaste emad.

Tartus elab üle 20 000 vanemaealise ja 7000 erivajadustega inimest, mis teeb kokku ligi kolmandiku elanikkonnast. Annelinn, kus elab ligi 3000 pensionäri, ootab juba ammu sobivama suurusega uut vanurite piirkonnakeskust. Staadioni tänaval asuva rendihoone välisseinad mädanevad sõna otseses mõttes.

Vanurite heaolu silmas pidades oleks veel pikendada busside liinikilomeetreid, teha korda kõnniteed, rajada pinke puhkamiseks, arendada keskturule ja bussijaama ligipääsu jalakäijatele sobivamaks … Teemad, mille käsitlemist eelarve projektis napib.

68 protsenti investeeringutest (18 miljonit ehk kümne uue lasteaia ehitamise jagu) on tulevaks aastaks planeeritud uue silla ehitamiseks. Samal ajal investeeritakse sotsiaalkaitsesse vaid kaks protsenti. Investeeringud sotsiaalkaitsesse (kokku 488 000) on kaks korda väiksemad kui investeering elektroonilistesse bussipeatuste infotabloodesse.

Teiseks, eelarves olev suurinvesteering, Idaringtee teise etapina rajatav sild tuleb algselt plaanitust oluliselt kallim. Emajõge ületav teelõik koos peale ja mahasõitudega läheb maksma 45 miljonit eurot.

Idaringtee projekti teises etapis ehitatakse sild, mis dubleerib suures osas Sõpruse ja Võidu silla funktsiooni. Peale selle, et järjekordse uue silla vajalikkus on tartlaste huvide seisukohalt enam kui küsitav, on probleem ka selles, et sildade amortisatsioonikulud  on pikas perspektiivis meeletult suured ja see tuleb tartlastel tulevikus endil kinni maksta.

Kolmandaks, eelarve haridusvaldkonna investeeringute osa ei vasta eelarve strateegias sõnastatud eesmärkidele. Tartu eelarvestrateegiast 2013–2017 võime lugeda: «Hariduse valdkonna põhirõhk on suunatud seadusega omavalitsusüksusele pandud ülesannete täitmisele.  Prioriteetideks alushariduse valdkonnas on lasteaiakohtade puuduse leevendamine läbi kohtade loomise munitsipaallasteaedades …»

Vaatamata jätkuvale lasteaiakohtade puuduse probleemile selgub eelarvet lugedes, et Tartu ei kavatsegi talle seadusega pandud kohust täita. 2014. aasta eelarves lubatakse eralasteaedadele toetust lisaks veel 90 lapsele, uusi munitsipaallasteaedu kavas ei ole.

Last but not least. Nagu kogu Eesti on ka Tartu suures Euroopa Liidu rahade sõltuvuse lõksus. Ligi kolmandik eelarve kogumahust on Euroopa maksumaksja taskust.

2014. aasta eelarve  on väiksem tervelt 15 protsenti, selline eelarve kõikumine on Tartu majandusruumis nagu sõit karussellil, kus joovastus vaheldub iiveldusega. Niisugune ebastabiilsus näitab, kuivõrd mõjutatavad me oleme välisrahast.

Tuleva aasta eelarve ja varasemate kõrvutamisel on laiemal poliitilisel skaalal märgata ka selget suundumust, et juba aastaid on Tartu linna investeeringud kaldu ühe elanikerühma suunas – need on autoga liikuv jõukam keskklass.

Artikkel on ilmunud 5.12.2013 maakonnalehes Tartu Postimees.

Imre Mürk: Heade mõtete linna mitte nii head mõtted

imre mürkKuidas kulutaksid sina 140 000 eurot? Umbes sama küsis linnavõim ka tartlastelt, et teada saada, kus soovivad linnaelanikud näha uut pargipinki või mänguväljakut. 

Paraku polnud linnavõimul ideed, kuidas „kaasav eelarve” ka päriselt kaasavaks teha. Et tegu on Eestis suhteliselt uue asjaga, tuleb näidete otsimiseks pöörata pilgud välismaale, täpsemalt New Yorki.

New Yorgis algas asi sellest, et linnavolikogu liikmete initsiatiivil asutati linnaosades piirkondlikud koostöökogud. Põhimõtteliselt tähendas see ridamisi avalikke koosolekud, kus volikogu liikmed kohtusid linnaosa elanikega ja jagasid informatsiooni võimaluse kohta linna eelarve raames teha konkreetne väikeinvesteering. Elanikud valisid endi seast delegaadid, kes neid selles protsessis edaspidi esindasid ja kooskäimist korraldasid.

Tartus aga kuulutati suvel pressiteatega, et linnavalitsus ootab linnaelanikelt ideid, kuidas kasutada 2014. aasta eelarvesse kavandatud 140 000 eurot ja et ideid oodatakse 10. septembrini veebilehele. Järgnes null koosviibimist volikoguliikmete ja linlaste vahel linnaosades.

Teiseks, USAs algas kodanike seast koostöökogudes valitud delegaatide instrueerimine ja koolitus. Valitud delegaadid õppisid projektijuhtimist ja eelarvestamist. Seejärel moodustati neist komiteed.

Lõik nende koolituskalendrist: „koordinaatorite väljaõpe”, „arutelugruppide juhtide koolitused”, „koolitus linnaosa koostööfoorumi läbiviimiseks”. Lisaks koolitused veebis: „koostööfoorumite töö koordineerimine” ja seda kõike nii inglise kui ka hispaania keeles.

Tartlasi ei instrueerinud ega koolitanud keegi. E-kirja teel said kodanikud suuniseid stiilis: raha on investeeringuteks ehk käega katsutavaks, silmaga nähtavaks asjaks. Näiteks laste mänguväljak, lemmiklooma jootmiskoht, suurt kell kuskil, avalik näitusepind, vajalik trepiaste linnakeskkonnas, käsipuu, purskkaev – midagi sellist, mis linnaelanikele korda läheb ja mis linnavõimule endale pähe pole tulnud.

Kolmandaks, New Yorgis toimusid nelja kuu jooksul delegaatide koosolekud, seejuures lähtuti DELPHI meetodist, mis tähendab, et kodanike omavaheliste arutluste käigus genereeritud esialgsed ideed said mitu korda ekspertidelt tagasisidet. Delegaatide koosolekutel muudeti ja parandati kogukonna pakutud projektide ideid selleks, et nendest saaks korralikud ettepanekud. Protsessis andsid nõu kogemustega volikogu liikmed ning teised eksperdid.

Tartus võis igaüks ise omast tarkusest midagi välja mõelda ja e-kirja teele saata.

Neljandaks (ikka vaid New Yorgis ) kogunesid pärast delegaatide ja ekspertide vahelist mõttevahetust linnosades uuesti piirkondlikud arutelu foorumid. Delegaadid kandsid ette, millised ettepanekute projektid on laual, elanikud andsid tagasisidet.

Tartus midagi sellist ei korraldatud. 158 vaprat saatsid oma e-mailid ideedega linnavalitsuse avalike suhete osakonda teele.

Viiendaks, alles seejärel korraldati New Yorgis hääletus. Linnaelanikud said hääletada pärast projektide kohta tehtud esitluste vaatamist. Hääletada sai volikogu liikme kontoris, mis tähendas, et volikogu liikmel ja tema meekonnal oli võimlaus kodanikega vahetult suhelda.

Tartlased ei saa hääletamiseks kordagi kokku, ei volikogu liikmete ega ka mõttekaaslastega. Selle asemel nauditakse kõledat ja inimesi isoleerivat e-riiki, mis võimaldab end uhkes üksinduses arvutiekraani ees kogukonna kaasatud liikmena tunda.

Kirss kaasamise mõrul tordil on see, et linnapea moodustas ideede välja valimiseks ametnikest ja mõnest linnale lähemal seisvast eksperdist koosneva komitee, mida põhimõtteliselt juhib abilinnapea kaudu linnapea ise. Teisisõnu – rahvas ei saa tegelikult valida, sest eelvaliku tegid ametnikud, linnapea ja abilinnapea.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Tartu ja New Yorgi puhul oli ainsaks kokkupuutepunktiks soov kaasata kodanikke. Millega aga Tartus hakkama saadi? Kas kodaniku- ja kaasamistunde tekitamise või rahva-demokraatia naeruvääristamisega?

New Yorgis peeti kaasava eelarve projekti puhul kõige olulisemaks seda, et inimesed kohtusid, pidasid koosolekuid ja diskussioone. Ehk suudeti nii demokraatlikus otsustusprotsessis pettunud inimesi demokraat jälle usaldama panna.

Muide, projekti usaldusvääruse nimel kaasati New Yorgis üle 30 mõttekoja ja kodanikuliikumise, kes kontrollisid protsessi selleks eraldi moodustatud järelevalvekomitees.

Tartus juhiti kogu protsessi linnavalitsuse juhtimiskeskusest. See tähendab, et kaasava eelarve tuumikidee – käivitada kodanike vahelist dialoogi – jäi saavutamata.

Selle asemel võis üksildane kodanik oma arvuti tagant saata linnavõimule oma ettepaneku, lootes, et äkki ta idee ikkagi meeldib linnapeale.

Artikkel on ilmunud 4.12.2013 veebiväljaandes Delfi.

Imre Mürk: Puudu terviklähenemisest

imre mürkEsiteks peab avaldama kiitust selle eest, et Tartus linnavalitsust moodustama asunud Keskerakond, Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid on koalitsioonilepingus aktsepteerinud ka Isamaalise Tartu Kodaniku mõningaid sihte; lepingus on tõstetud esile vajadust leevendada lasteaiakohtade puudust, otsitakse lahendusi annelinlaste parkimisprobleemile; on näha tahet toetada ettevõtluse ja uute töökohtade tekkimist.

Muidugi, oleks oodanud selgemalt sõnastatud visioone, milliseid olulisi muutusi linlaste ellu tahetakse neis valdkondades tuua; Isamaalise Tartu Kodaniku jaoks oleks väga oluline olnud lubadus kaotada lasteaiajärjekorrad ja luua puuduolevad 500 lasteaiakohta. Praeguses lepingus näeb linnavalitsus lahendusena ette pigem eralastehoiu toetamist, mis pole meie meelest piisav.

Meie hinnangul on koalitsioonilepingus puudu terviklähenemisest; muu hulgas ka ettevõtluse ja tuleviku töökohtade probleemile. Tartu linnal nagu ka teistel Eesti piirkondadel tuleb paratamatult sõnastada oma nägemus sellest, millises suunas tahetakse näha kohaliku ettevõtluse arengut; seda eeldab kasvõi majandusministeeriumi plaan toetada Eestis majanduse piirkondlikku spetsialiseerumist.

Seega koalitsioonilepingus oleks mõistlik fikseerida pikem visioon; et Tartus tuleb luua konkreetne Tartu linna ettevõtluse ja töökohtade kasvuprogramm, mille raames toetatakse: IT, meditsiini, äriteenuste ja tööstusliku tootmise arengut, Tartu ülikoolide ettevõtlus- ja rahvusvahelistumise suunalisi tegevusi, sest see looks tulevikus paremini tasustatud töökohti.

Tartut ootab ees uus Euroopa Liidu rahade investeerimisperiood. See tähendab ligikaudu 150 miljoni euro suurust investeeringute voogu. Lisaks samas suurusjärgus investeeringuid Tartu ülikoolilt.

Eelkõige oleks oodanud, et koalitsioonilepingus oleks kirjas linna arengu hüvanguks plaanitavate võtme-investeeringute tervikpilt; mida järgnevate aastate jooksul soovitakse saavutada linnale olulistes valdkondades, nagu hariduskorraldus, ettevõtlus ja majandusareng, teede ja sildade võrk, sotsiaaltugi ja tervishoid, energiasäästlikkus ja prügimajandus jne. Seda isegi juhul, kui paljude nende valdkondade arengu rahastamine on pigem riigi teha; sihid peaks sõnastama omavalitsus.

EL tõukefondide investeeringute proportsioonide jagunemine tulevaseks perioodiks oleks otstarbekas juba koalitsioonilepingus läbi mõelda. Siis oleks ka linnakodanikul selgem arusaam, kelle huvides rohkem või vähem investeeritakse. Kas investeeringud toetavad rohkem sportimistingimusi või vanemaealiste ja sotsiaalselt nõrgemate gruppide toimetulekut; või pigem teevad autoga liikumise linnas mugavamaks või siis loovad aluse tuleviku töökohtade tekkimiseks.

On mõneti loomulik, et pigem keskklassi huve esindav Reformierakond rõhub praeguses lepingus näiteks 100 km jalgrattateede ehitusele ja Raadile kultuurilinnaku rajamisele. Pigem oli üllatav, et Sotsiaaldemokraatide varasemalt palju kõlanud lubadus toetada eluga kehvemini toimetulijaid on praeguses lepingus üsna kahvatult esindatud. Piirdutakse pigem üksikute tegevustega, nagu esimesse klassi minejate ranitsatoetus jms.

Näiteks võiks lepingus olla selge viide, et luuakse terviklik programm ligi 7000 erivajadusega ja toimetulekuraskustes tartlase eluolu parandamiseks; nende sotsiaalse mobiilsuse, liikumisprobleemide või tööalase rakendamise toetamiseks. Küllalt suurt osa neist on kindlasti võimalik kodudest välja saada ja aktiivsemale ühiskondlikule elule viia.

Muidugi seisab veel ees uue linnavalitsuse seatud sihtide süsteemsem analüüs. Kuivõrd koalitsioonilepingus lubatakse koostööd ja laiapõhjalist kaasamist, siis loodan, et Isamaaline Tartu Kodanik saab mitmetes eelpoolnimetet kitsaskohtades ka ise linnavalitsusele õla alla panna; et asuda ühiste jõududega looma linna kui elukeskkonna, kui majandus-, haridus- ja kultuuriruumi, kui transpordisõlme, kui kommunikatsioonikeskuse jpm ajakohastamiseks vajalike meetmete süsteemi.

See on suur töö, milles on meie kindla soovi kohaselt võimalik kaasa teha väga paljudel. Tulemuste ja raskustega püüame ajakirjanduse vahendusel kogu elanikkonda jätkuvalt mitte ainult kursis hoida, vaid aruteludesse ka sisuliselt kaasata.

 

Artikkel on ilmunud 10.11.2013 Tartu Ekspressis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 4
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4