Category - Loimumine

Jevgeni Krištafovitši videoavaldus

Videoavaldus on avaldatud 1.aprillil 2014 Postimehe portaalis.

Andres Herkel: Eesti pole Ukraina, Ida-Virumaa pole Krimm

Mis saab, kui venelased üle piiri tulevad? Kui Putini ukaasiga ehitatakse uued sillad üle Narva jõe, nagu see oleks Kertši väin, et ikka mitu tanki saaks kõrvuti sõita? Kas Euroopa Liidu piir tõstetakse paarkümmend kilomeetrit lääne poole või tehakse üldse lahti? Mis maa see siis on?

Kui Krimmi analoogiasse kõvasti sisse elada, võivad sellised küsimused tekkida. Olukord on tõsine, kuid paanikaks pole põhjust. Eesti piiri pole niimoodi võimalik ületada. Siiski tuleb ümber vaadata senised ohuhinnangud ja teha endile selgeks, milleks tuleb eri arengute korral valmis olla.

Kui kaugele läheb Venemaa?

Venemaa tegevust naaberriikide morjendamisel iseloomustab selge käekiri. Külmutatud konfliktide tekitamine ja nende kaudu naaberriikide haavatavaks muutmine kuulub sellesse arsenali juba ammu. Seega ei tohiks Krimmiga juhtunu väga üllatav olla. Uudne on eeskätt häbematuse aste. Nii varjamatut rahvusvahelise õiguse rikkumist oli varem raske ette kujutada ning siitpeale paistavad kõik ohud ja riskid suuremad.

Teiseks kasutatakse riikide nõrgestamiseks nende sisevastuolusid. Kui kusagil tekib ühemõtteliselt läänesuunaline areng, siis leitakse ikka mõni vana kommunist või noorem diktaatorihakatis, kelle abiga demokraatiale kaikaid kodarasse visata. Selles osas on Eesti, Läti ja Leedu siiski turvalisemas staatuses.

Ma tõtt-öelda ei uskunud, et Venemaa läheb Krimmi Ukrainast eraldamise peale välja. Miks? Aga sellepärast, et Krimmi eemaldamine jätab venemeelsed jõud Ukrainas märksa nõrgemasse olukorda kui seni. Euroopasuunaline poliitika pälvib seda enam toetust. Järelikult on kogu arvestus niisugune, et pärast Krimmi jõhkrat ülevõtmist pole venemeelsel tiival Ukraina sisepoliitikas vähegi demokraatiat meenutavate vahenditega enam midagi teha.

Kas Venemaa lepib sellega? Ilmselt mitte. Tõenäoliselt keskendub edasine destabiliseerimisprogramm Ida-Ukrainale ja Odessale ehk piirkondadele, kus vene rahvusest elanikkonna osa on suur. Tekitatakse keskvõimule allumatuid regioone, mis hoiavad Ukrainat pingeseisundis.

Mida arvata tõigast, et välisuudistes on Vene diplomaadi suu läbi ühte seotud venekeelse elanikkonna olukord Ukrainas ja Eestis? Ajakirjandus muutis analoogia veel teravamaks, kui see algselt esitatud oli. Ohu teadvustusena oli see isegi hea. Nüüd on isegi väga naiivsel lääne poliitikul raske tõsiselt võtta juttu venekeelse elanikkonna õiguste rikkumisest Balti riikides. See jutt on ähvardus, ei muud.

Sellises julgeolekuolukorras peab Eesti valmis olema kõigiks võimalikeks arenguteks. Näiteks võib juhtuda mõni provokatsioon, mille eesmärk on näidata ka Eestit ebastabiilse riigina, kahjustada investeerimiskliimat jms. Ent see pole Krimmi stsenaarium.

Poliitiliselt teeb Moskva panuse Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele. Tema viimased avaldused tõestavad seda selgemini kui kunagi varem. Niipea aga, kui pinged eskaleeruvad, viib see kergesti Keskerakonna lagunemisele. See võib olla tõsisem kui senine kildude lahkulöömine.

Ida-Virumaa väärib tähelepanu

Mida Eesti tegema peab? Kerglast suhtumist riigikaitsesse on juba vähemaks jäänud. Tõmblemine teemal, et vaat nüüd tuleb tegelda tõelise integratsiooniga, teha seda rohkem, paremini ja kaasavamalt, paneb pisut muigama. Esiteks pean meie seniseid kodakondsus- ja keelepoliitika põhimõtteid õigeks. Kõige muu kohta ütleks, et vabandust, miks me sellele alles nüüd mõtleme?

Rahvusringhäälingu töö venekeelse auditooriumiga on nõrk. Me ei suuda Vene propagandakanalitega laial rindel konkureerida, küll aga on võimalik hoopis rohkem pildile tuua näiteks Narvas või Kohtla-Järvel toimuvat. Nii hakkavad sealsed inimesed mõistma, et nende mured ja igapäevaelu läheb Eestile korda.

Meie üks õnnestumisi on Tartu Ülikooli Narva kolledž. Samas tehti suur viga, kui Narva-Jõesuust viidi ära piirivalve õppekeskus. Eesti riigi kohalolek vähenes märgatavalt. Jutt sisekaitseakadeemia viimisest Narva on ebarealistlik ja selle asemel tuleks astuda väiksemaid, kuid teostatavaid samme. Mitme ministeeriumi arengukavas on selle kohta häid mõtteid, kuid neid pole vahepealsetel aastatel tõsiselt võetud.

 

Artikkel on ilmunud 21.03.2014 Õhtulehes.

Jevgeni Krištafovitš: Miks pole täna Tallinna taevas aasta uhkeimat ilutulestikku?

Kindlasti läheb iga eestlase süda soojaks, kui ta kuuleb Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul riigihümni algusfraase ja näeb Pika Hermanni torni kerkivat sinimustvalget lippu. Eesti Kaitseväe paraadile elavad tihti kaasa ka need, keda muul ajal jätab kogu see militaarne atribuutika üsna ükskõikseks. Need on ilusad 24. veebruari traditsioonid, mis toetavad rahva ühtekuuluvustunnet. Aga ometi on seda kuidagi liiga vähe.

Kaitseväe paraad ja õhtune presidendi ball toimuvad sel korral Pärnus. Järgmine aasta kuuldavasti juba Narvas. See, et üleriigilised pidulikud üritused toimuvad ka väljaspool pealinna on äärmiselt positiivne. Samas torkab sel aastal eriti teravalt silma, et Tallinnas ei toimugi vabariigi sünnipäeval suurt midagi. Mulle, pealinna elanikule, on säärane olukord pisut veider. Samas mõistan ma nüüd paremini, mida kogevad igal aastal teiste piirkondade elanikud.

Tegelikult vajab meie iseseisvuspäeva kombestik muutmist.  Tõeliselt kahju, et munitsipaalvõimud sellest küsimusest distantseeruvad ja kohalikud traditsioonid 24. veebruari tähistamiseks meil puuduvad. Üksikud erandid on niivõrd marginaalsed, et nad pigem kinnitavad reeglit.

Miks, vastake mulle, pole täna õhtul Tallinna taevas aasta kõige suuremat ja uhkemat ilutulestikku? Lätis peetakse seda pühaks traditsiooniks ning pool Riia linna tuleb 18. novembril Daugava jõe kaldale, et sellest ilusast tulesõust osa saada.

Ka meie lõunanaabrite iseseisvuspäev ei toimu just kõige ilusamal aastaajal, kuid ometi ei takista see neid korraldamast igal aastal uhkeid ja rahvarohkeid avalikke üritusi, kontserte, ühislaulmisi, etendusi ja muid toredaid asju. Miks meil nii pole?

Aga mida siis 24. veebruaril ikkagi teha võiks? Tehkem kõik muuseumid vabariigi aastapäeval priiks, pakkugem tasuta kinoseansse, festivale või avalikke kontserte.

Ah, et kõik teenelisemad rahvakunstnikud on sel päeval hoopis presidendi vastuvõtul? No tehke see tantsulka siis päev varem.  Kui teenetemärke kõlbab jagada 23. veebruaril, siis poleks sündsusetu samal päeval korraldada ka üht tagasihoidlikku protokolliõhtut välisdiplomaatidele. Allesjäänud raha eest võiks teha ilutulestiku ja peo ka rahvale!

Miks nii? Aga mõelgem hetkeks – kas me tõesti tähistame ka Eesti 100. juubelit sellega, et vaatame ja arutame, millised riided prominendid sel aastal ballile valisid? Ma ei tahaks seda uskuda.

Vabariigi aastapäev on meile oluline, see ei ole 1. mai või lihtsalt mingi ametlik ja enamikele võõras tähtpäev. Rahvas tähistab oma armsa kodumaa sünnipäeva, aidake siis see päev paremini sisustada!

Ma olin nädalavahetusel ühes Tallinna apteegis tunnistajaks väga liigutavale stseenile. Vene keelt kõnelev eakas paar soovis pärast ostu sooritamist eestlasest proviisorile: „S nastupajuštšim Vas!”. Ma esialgu ei saanud isegi aru, mida nad mõtlevad.

Naistepäevani on veel tubli kaks nädalat ja isegi venelased ei alusta nii vara pidutsemisega. Siis ma taipasin, et nad pidasid silmas meie vabariigi sünnipäeva. Leti taga olnud proua naeratas ja lisas iseseisvuspäeva soovile omalt poolt ka õnnitluse mehele saabuva Punaarmee aastapäeva puhul. Mul oli nunnumeeter põhjas (vaatamata veidrale poliitilisele kontekstile).

Lõpetuseks – ma soovin, et see „S nastupajuštšim!” kõlaks täna, Vabariigi Aastapäeva puhul kõikjal, Narvast Abja-Paluojani!

Artikkel on ilmunud 24.02.2014 veebiväljaandes Delfi.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 3
  • 1
  • 2
  • 3